See kõik jäi maha eilsesse

Laste mänguväljak.Mitte kedagi pole.Kuulen kuidas heliseb koolikell.See on vaikne ,justkui kardaks too et keegi kuuleb teda.Paljud vihkavad ning armastavad seda kella ,kuid minul ei ole sellest ei sooja ega külma.Las heliseb pealegi. Taevavõlvil mängivad omavahel vihmapilved mis ärvardavad kohe-kohe nutma hakata.Mul on selline tunne nagu ma ütleks neile kohe-varsti tere.Tervitaks neid pilvi hea meelega.Kogu südamest.Kui ma naerataks ja usuks et ma ei varsti ei ärka sellest lõputust unest.Unest nimega elu. Kui seda võib nii nimetada.Mina vähemalt nimetan seda nii.Elu onju üks suur unenägu,kus me näeme und sellest mida me läbi elame ning see uni lõppeb surmaga.Ma ei ütleks et ma olen katki ning sellepärast palun sind ,ära ürita mind parandada,sest ma ei ole katki.Ma olen terve.Terve hunnik õnnetust,kui ma võin ennast nii nimetada.Sobib ,eks? "Tere!" ütlen ma pilvede poole vaadates. Vaatan üksisilmitaevalaotusesse ning tunnen vihmapiiskasi oma näol,kätel,jalgadel ja oma kehal."Ärge nutke ."ütlen mõttes pilvedele.Järsku ma saan aru et ma ei hinga enam ,et ma ei maga enam. "Kukuu!Ma olen veel siin ." üritan pilvedele hüüda kuid ma ei saa,sest see kõik jäi maha eilsesse.