Tuesday, April 13, 2010
See kõik jäi maha eilsesse
Laste mänguväljak.Mitte kedagi pole.Kuulen kuidas heliseb koolikell.See on vaikne ,justkui kardaks too et keegi kuuleb teda.Paljud vihkavad ning armastavad seda kella ,kuid minul ei ole sellest ei sooja ega külma.Las heliseb pealegi. Taevavõlvil mängivad omavahel vihmapilved mis ärvardavad kohe-kohe nutma hakata.Mul on selline tunne nagu ma ütleks neile kohe-varsti tere.Tervitaks neid pilvi hea meelega.Kogu südamest.Kui ma naerataks ja usuks et ma ei varsti ei ärka sellest lõputust unest.Unest nimega elu. Kui seda võib nii nimetada.Mina vähemalt nimetan seda nii.Elu onju üks suur unenägu,kus me näeme und sellest mida me läbi elame ning see uni lõppeb surmaga.Ma ei ütleks et ma olen katki ning sellepärast palun sind ,ära ürita mind parandada,sest ma ei ole katki.Ma olen terve.Terve hunnik õnnetust,kui ma võin ennast nii nimetada.Sobib ,eks? "Tere!" ütlen ma pilvede poole vaadates. Vaatan üksisilmitaevalaotusesse ning tunnen vihmapiiskasi oma näol,kätel,jalgadel ja oma kehal."Ärge nutke ."ütlen mõttes pilvedele.Järsku ma saan aru et ma ei hinga enam ,et ma ei maga enam. "Kukuu!Ma olen veel siin ." üritan pilvedele hüüda kuid ma ei saa,sest see kõik jäi maha eilsesse.
My life would suck without you
#1
"Pea vastu, kallis.Ära jäta mind üksi,"palusin sind ,ise meeleheitlikult nuttes," ma ei suuda ilma sinuta.Ära anna alla." Seal sa lebasid .Asvaldil.Kiirabi oli teel .Su pea mu süles ja käsi minu oma hoidmas. Sa olid verine ja šokis. Sa vaatasid mulle otsa oma pruunide silmadega ja tahtsid nagu midagi öelda ,kuid siis su silmad klaasistusid. Järgmine hetk oli kõik must .
*
Tänaseks on sellest möödas vaid nädal.Üleeile olid matused,sinu matused. Elu on karm.Kuid elu ei saa seisma jääda."Haavade valusast poeesiast saab kord armide tüütu proosa," vähemalt on selline ütlus olemas ,mõttetera. Ma ei tea mida teha. Äkki peaks ainult endale elama ,sest elu on lühike ja kui seda elada kellegi teise jaoks ,läheb elu raisku .Just! Nii ma teen.
*
Otsustasin otsida endale uue korteri ,täiesti uues kohas. Käisin täna veel oma viimaseid asju Tema juurest toomas. Tema vend oli kodus ning kui ma Tema tuppa läksin ,üritasin mitte nutma hakata ,kuid ma ei saanud hakkama. Võtsin endale ka tema pusa - mälestuseks. Muide, minu nimi on Natalie-Jaqluine .Natalie sain emalt ja Jaqluine isalt. Olen 17 ja elan nüüd täiesti üksi. Üritan uues kohas kõike otsast alata . Haarasin maakaardi ja sulgesin silmad ,et valida suvaline koht ,kuhu minna. Panin näpu suvalisse kohta.Avasin silmad ning nägin et mu näpp on Ameerika kohal.Seejärel kirjutasin paberile osariikide nimed ning valisin sealt pimesi ühe osariigi. Selleks osutus Washingtoni osariik.
"P***e ,seal on ju vampiirid," mõtlesin Videviku saaga raamatuid meelde tuletades.Otsustasin juba Seattlesse minna ,kui silmitsesin lõuna pool asuvat Los Angelest. Seal on ju soojem .Nüüd otsustasin L.A kasuks. Nüüd on veel tarvis vanematega rääkida ,et nad mind rahaliselt aitaksid.
*
Sorry ,et pole vahepeal kirjutanud ,väga kiire oli.Rääkisin vanemataega ja nad on nõus raha laenama. Ostsin endale pileti ka .Lend on kuue päeva pärast.Peaksin hakkama vist pakkima ja korterit müüma. Otsin välja oma kohvri . Hakkasin vaikselt oma asju pakkima. Äkki peaks midagi vanemate juurde viima ? Ei tea.
*
Viis päeva veel!Ma ei suuda ära oodata ,millal siit lahkun. Uurisin ka kohta ,kus elama hakata. Leidsin ühe kena maja ning ostsin selle ära. Teatasin uudisest ka emale ja isale . Nad olid minu üle väga õnnelikud.
*
Neli päeva veel.Ma ei saa enam ,tahan niiväga siit ära. Läksin oma parima sõbranna Lisette juurde.
"Tsau Liz!"
"Tsau Nata! Kuidas läheb?"
"Nagu ikka ,sitasti .Tead ,mul on sulle uudis ka."
"Noh!"päris tütarlaps.
"Ma kolin ära."
"Kuhu siis ?Ikka Eestisse ju, eks?"
"Ei , Los Angelesse." Jälgisin sõbranna reaksiooni. Ta näost käis üle must miljon emotsiooni. Valetan ,nii palju emotsioone pole vist olemas.
"Miks?Nata,miks? Miks nii kaugele?"päris mu sõbrants pisarad silmis.
"Põhjus on selles õnnetuses ,mis Dan-iga juhtus.Ma ei suuda siin olla ,sest kõik siin meenutab mulle teda. Ma ei suuda siin jätkata ,parem lahkun enne ,kui kõik metsa keeran.Ja selle pärast lähengi kaugemale ,kuid Ameerika juhtus täitsa kogemata.Mul on elukoht olemas ,ostsin selle eile.Sa saad mulle iga kell sisse adada ,kui tahad.Ainult tule ,sa oled oodatud. Või kolid koos minuga ,sest seal ma ei tea tõesti kedagi. Mis arvad?"
"Mina?Sinuga?See oleks ju suurepärane.Mind ei hoia siin nagunii enam midagi kinni ,kui sind ei ole ..."
"Aga Marek?"pärisin.
"Ta jättis mu eile maha," ütles Lisette.Kallistasin teda ,kuna ta oli tõesti väga õnnetu.
"Millal me läheme?" päris Liz natukese aja pärast.
"Ma sain pileti . Lennuk läheb 4 päeva pärast. Võib-olla sul veab ja saad sama lennu peale?"
"Oota ma küin kohe ,kas kohti on veel ."Juba oli tal telefon käes ja näpud käbedasti numbteid valimas.Juba vastati kõnele ja natu´kese aja pärast oli kõne lõppenud.
"Mul on kahju ,aga ..."
#2
"..sa pead mind terve lennu ja elu välja kannatama!"hüüdis sõbranna ning kukkus mind kallistama.Olime õnnelikud ,et saame koos minna. Ka Lisette hakkas asju pakkima ning otsustasin koju minna.
*
Jess! Head aega emake - kodumaa! Hello Amerca! Kell 8:30 pm jõudsime uude kodusse. Kuigi kell oli suht vähe ,olime tohutult väsinud ning läksime magama. Lennukis oli suht fun. Me mängisime kaarte ,vähemalt üritasime mkuna see oli suht raske. Mei kodu on väga kena. Selel on 2 korrust .Alumisel korrusel oli köök ,elutuba ja külalistetuba .Loomulikult ka vannituba ja WC.Ülemisel korrusel oli 2 magamistuba ,rõdu ja veel üks tuba ,millele me nimetust ei osanud anda. Majal oli ka garaaž ,veranda , pööning ja kelder. Valisime omale toad ning hakkasime omi asju lahti pakkima. Kuna maja oli natuke mööbeldatud ,polnud palju probleeme. Otsustasin ,et oleks vaja poes käija. Teatasin seda ka Lizile.Kuna ta ei jaksanud tulla ,pidin üksi minema.Tänaval jalutasin suht suvalises suunas .Ma küsisin esimeselt vastu tulevalt inimeselt ,et kus on lähim pood. Ning mind suunati sinna. See ei olnudki kaugel. Ostsin süüa ning otsisin töökohta. Viimast ma paraku ei leidnud.Koju jõudes panin asjad külmkappi ning läksin netti. Otsustasin osida muusikakooli. Selle ma ka leidsin. Kodulehel sai ka ankeeti täita,mida ma ka tegin. Tundsin ,kuidas silmad kinni vajuvad ning otsustasin magama minna.
*
Ärkasin hommikuse ereda päikese valguse peale. Keerasin küll teise külje ,üritades edasi magada ,kuid see oli mõtetu.Loobusin . Läksin kööki ning haarasin külmkapist kohukese ning tervitasin ka Lisettet ,kes istus laua taga. Mulle meenus kool ning tormasin kähku netti. Poskastis oli kiri ,et mind oodatakse homme katsetele. Jooksin kiljudes alla ning hakkasin Lizi kallistama.
"Noh ,mis nüüd juhtus?"
"Ma saan võib-olla kooli!"
"Ja miks sa selle üle nii õnnelik oled?"
"Mhh. See on muusikakool. Ma lähen homme katsetele .Kui veab saan äkki lauljaks," vastasin.
"Õu mai gaad! Päriselt vä?"päris näitsik.
"Loogish ju!Ma ei teeks sellise asjaga nalja juu!"
"Nii äge! Aga kuule ,teeks midagi ," tegi Lisette ettepaneku.Otsustasime minna ümbruskonnaga tutvuma. Meie maja lähedal on meeletult kaunis park. Seal oli purskkaev ,millesse ma lausa armusin. Just kidding! Leidsime ka kaubamaja ning palju väiksemaid poode.Pärast mitmetunnist tuuritamist LA-s ,läksime koju. Kell oli 8:45 pm ning otsustasin hakata end magama sättima ,kuna mul li vaja kell 9:00 am muusika koolis olla. Ega ma kohe kell 8:45 magama ei läinud ,käisin pesus ja lugesin mingit raamatut.
*
Täna käisin lauluproovis.Neile meeldis mu hääl ning mulle öeldi ,et mul on annet. Ma laulsin Miley Cyrus'e "The Climb"-i. Mulle öeldi ka ,et nad loodavad ,et ma saan sisse ning ,et tulemused teatatakse lähima 24 tunni jooksul. Enne kui oleksin kooli uksest väljunud ,põrkasin kellegagi kokku .
"Maybe you should watch were you step!" käratati mulle. Tõstsin pilgu ,et vastata "Sorry" ,kuid ma jäin teda imetlema.Ta oli nii sarnane Tema ,Daniga. Võitlesin pisaratega ja vastasin "I'm sorry!"
Möödusin temast ning hakkasin kodu poole minema. Mu tee viis läbi pargi. Läksin purskkaevu juurde ning istusin selle äärele.Enam ei suutnud ma pisaraid tagasi hoida ja hakkasin nutma. Kuid veidi hiljem tundsin kätt õlal nind seda kuidas ma võpatasin. Vaatasin tollele tüübile otsa. See oli too poiss ,kellega ma koolis kokku põrkasin.
"You..."
"Me ,what?" päris ta .
"Nothing."
"Are you sure?Are you crying becouse of me?"
"Yes ,I'm sure and I'm not crying about you.You seem kinda selfish."
"Why?"
"Because tou think I'd cry because of you.I don't even know you."
"Oh , I forgot. I'm Dave."tutvustas end ta.
"I'm Natalie-Jaqluine.Nice to meet you!"
"Same here. Anyway ,you wanna talk about it?"küsis ta.Kahtlesin.
"Actually no. It's too painful."
"Did somebody walk out on you?"
"No ,it's worse. He died," ma hakkasin rohkem nutma. Mu pea valutas ,"I miss him so much . We lived together in Estonia. You didn't know him anyway."
"You're estonian?"küsis Dave.
"Yeah. I think I'll ever go back there ,at least now."
"Why?"
"Because everything there reminds me of him. But why does it matter if I'm estonian?"
Ta jäi vaikseks nagu ta mõtleks ,kas rääkida või mitte.
"Because.."
#3
"...I was born there.A year after I was born my dad and I moved here.That's why I can't speak Estonian," seletas ta.Ma vajusin mõttesse ,kuna mulle meenus ,et Temal oli ainult ema ning vend. Ning Dave oli Daniga kohutavalt sarnane.
"Äkki on nad kaksikud?.."
"Wakey-wakey,"lausus Dave oma kätt mu silme ees vehkides.Võpatasin ning ta puhkes naerma.
"Kuhu ma jäingi? Ahjaa .. kaksikud?"
"Umm... When were you born?" küsisin otse.
"July 26th.Why?" Ei ole võimalik. Ta on Dan'iga samal päeval sündinud.
"And you're 18 ,right?" täpsustasin.
"Yes ...but why?
"Ei ole võimalik,"laususin.
"What?I can't understand you."
"Nothing... I think I should go," laususin püsti tõustes. Ilmselt olid mu silmad veel punased ,kuid siiski veel punased.
"What happened? Your face turned white . Are you OK?" küsis ta .Üritasin noogutada ja naeratada ,kuid kõik kadus...
*
Ärkan.
"Hey Liz ,she's up,"kuulsin madalat häält lausumas. Pigistasin silmi kinni.
"Musi?"küsisin silmi avama hakates ,"Mida fakki?Kus ma olen?"
"Nata , sa kukkusid pargis kokku. Sinu õnneks oli Dave seal. Kus sa tead ka millega sa hakkama oled saanud?" päris Lisette.
"Ei tea ma mitte midagi."
"Esiteks on Dave täiesti Danny koopia ja teiseks sa saad Dannylt lapse,"mulises Liz.
"What The F**k?Mina?Rase?Ei ole võimalik. Miks see kõik just minuga juhtub?Miks?" pärisin nutma puhkedes.
"Why she's crying?"küsis Dave.
"Hormons,"vastas Lisette.
"Loll!" Lisette hakkas naerma.Naer muutis mu tuju paremaks ning kraanid läksid kinni. Dave vaatas meid kui idioote.
"Liz, rahune,"palusin sõbrannat. Liz rahunes veidi ,kuid päris vait ta ka ei jäänud.
"Lisette, tead "meie" koopia ei ole lihtsalt koopia ,vaid ta on Danny kaksikvend. Nad on samal päeval sündinud . Dannyl polnud isa ja tal pole ema .Kõik klapib ,"jutustasin Lisettele.
"Õu ... mai ... gaad! Õu mai gaad!Se ei ole võimalik! Ja kumbki ei teadnud sellest?" küsis ta.
"Ma arvan küll. Kas me peaksime sellest talle ka rääkima?" küsisin Davele vihjates.
"Ma arvan ,et mitte praegu," vastas Liz.
"What are you two talkin' about?" päris Dave.
"Nothing interesting ,"vastas mu parim sõbranna.
"It didn't seem like 'nothing interesting' to me . You talked about some guy named Dan.What about him?Who's he?" päris noormees.
"He's my dead boyfriend,"laususin ohates.
"I'm sorry.But what about him?"
"I'm pregnant with his baby and I'm kinda happy.OMG! How long have I been here?"
"Umm... 4 hours. So what?"
"Liz, has someone called me?"
"Nope. Why?"
"I just wanna know if I got into that school or not. I totally forgot. What an idiot,"pomisesin.
"You got in ,"ütles Dave.
"Yay!..But..But how do you know that?"
"My mother works there."
"Your mom? I thought you didn't know her?"
"Well ,she's my stepmom. My dad remarried."
"Oh."
*
Avan taaskordselt silmad.Olen oma uues kodus ,oma voodis. Sain õhtul haiglast koju. Kuna täna on puhkepäev ,ei pea kooli minema. Vaatasin telefoni kella ning avastasin ,et kell oli juba 10:12 am. Tõusin ning seadsin sammud alla ,kust leidsin eest Lisette.Otsustasime minna mööblipoodi. Ostsime diivani ja laua. Saime need üsna varsti ka oma kohtadele . Transamehed panid need kohele ,mitte mina ja Liz .Päev möödus logeledes.
*
Esimest päeva koolis. Tutvusin nii paljude inimestega. Näiteks Cathy,Lily,Cristopher ,Jane jne. Kõik olid meeletult toredad inimesed.Meile räägiti ka ,et esimese semestri lõpus pidavat olema lauluvõistlus. Koju minnes mõtlesin mida laulda.Äkki laulaks eesti keeles?See oleks põnev ja salapärane. Peagi jõudsin otsusele ,et laulan Paramore-Pressure.Olin vist nii mõttes ,et ei pannud tägele ,kui auto minu poole kihutas. Kõik toimus nii kähku. Ma ei saanudki aru ,kui ma juba pikali olin. Pildi viskas mul ka tasku...
*
Ärgates oli kõik jälle hele ning vali heli undas kuskil kõrva ääres.Vaatasin uimaselt ringi ja tuvastasin oma asukoha - kiirabiauto.
"What happened?"pärisin end zombiena tundes.
"You got hit by a car."
"Why am I so sleepy?"
"You've lost blood,"vastas naine kiirabi vormis.
"OMG! My baby! Is everything OK?" küsisin närvitsedes, kui mulle meenus ,et olen rase ,vähemalt pidin olema.
"We can't say nothing yet. So you're pregnant?"
"So the doctors said on Saturday,"vastasin. Järsku tundsin tugevat valu ja ma minestasin.
#4
*
Ärkasin palatis.Kanüül oli käekülge aheldatud.Uks avanes ning sisse atus Lisette koos lille kimbuga.
"Hei!"tervitasin teda.
"Tervist sullegi,"vastas ta,"Ma arvasin ,et siin oleks natuke värvi vaja ,seega tõin lilli."
"Tänan. Kuule, millal ma välja saan?"
"Kolme päeva pärast võibolla hiljem.Sa pead end hoidma."
"OMG!Ma täiesti unustasin juba. Kuidas lapsega on?"
"Sul,sorry,teil vedas .Äärepealt oleksid sa ta kaotanud.Sa pead end hoidma ,kui tahad last saada. Võibolla määratakse sulle voodi-režiim."
"Thank god ,et ma Danny last ei kaotanud. Ta on ainuke ,kes mul Temast on jäänud."
"Ei ,Nata ,Dave on kaa ju veel," tuletas Liz meelde.
"Ma ei kujuta ette ,mis siis saab kui Dave saab teada ,et olen tema surnud vennast rase. Noh ,kui ta üldse teada saab ,et Dan oli ta vend."
"Kõige pealt peaksid sa otsima nende isa üles ja kinnitama ,et kõik on nii nagu arvame."
"Aga kuidas?" pärisin.
"Danny ema pole enam ,temalt ei saa küsida. Jääb üle vaid Dave."
"Õigus."
"Ma võiks seda ise küsida Davelt ,kes on ta isa ja orgunnida ta numbri,"pakkus sõbranna.
"OK. Aga hakka liikuma,"kamandasin itsitades.
"Davaj,"vastas sõbrants ja läinud ta oligi.
*
Palati uks avanes ning sisenes Dave.
"Hey! How are you?"
"Hi! Fine and you?"
"OK." Dave oli jõudnud end voodi kõrvale istuda ,kui sisse tormas Liz.
"Jou Nata. Ma sain ta numbri ,ilma... Hey Dave!"tervitas ta Dave kui märkas teda.
"Hey Liz!"
"Huh, Dave ,I didn't know you were here!" lausus sõbranna natuke närviliselt.
"And I didn't know you were supposed to come here. Should I leave?" päris noormees.
"Nope," laususime Lisettega üheaegselt.
"Kas ta on eestlane?"küsisin kähku .
"Kes?"
"Ta isa ,loll,"täpsustasin.
"Aa, muidugi on."
"Thank god. See on hea!"kiitsin ,"So ,Dave, did you want to say or tell something?"
"No ,I wanted to see you,"vastas ta.
"Aww ,so cute," ütles Liz.
"Lisette ,could you leave and come back later? See oleks tore ,eks?" palusin Lizi.
"Umm....fine."Seejärel ta lahkus.
"Dave , I wanna know more about you," laususin peale väikest pausi.
"What do you wanna know about?"
"Your hobbies, favorites, music and more..."
"I play baseball .I've got a band. Umm... favorites... I don't know .But I listen to rock music. Is it all you wanted to know?"
"Ummm... I guess so."
Me vestlesime natuke ja ta läks ära. Liz tuli tagasi palatisse ning teatas ,et leidis Dave ja Danny isa numbri ilma Dave abita. Ta võttis kotist telefoni ja ulatas selle mulle peale numbri sisse toksimist. Vajutusin kõne nuppu ja jäin ootama.
"Hallo," kostis vastus.
"Tere ,kas ma räägin Dave isaga?"
"Jah. Ja kes teie olete ning kuidas te eesti keeles räägite?"
"Ma olen Natalie-Jaqluine ,lühidalt Natalie ja ma olen eestlane. Mul on teile küsimus."
"Mis küsimus?"
"Vaadake ,te elasite oma endise naisega Eestis. Teil olid ju kaksikud ,kas pole - David ja Daniel?"
Telefonis jäi vaikseks.
"K-ku-kuidas te seda teate ,Natalie?"
"Kas te teadsite ,et Danny ema on surnud?"
"Misasja? Marje on surnud?"
"Kas te teadsite ,et ka Dan on surnud?"küsisin ning tundsin ,kuidas pisarad silma tikkusid.
"Mu poeg on surnud? Kuidas te seda kõike teate?"
"Ma olin 3 aastat enne Danny surma tema tüdruk.Peale Danny surma ei suutnud ma enam Eestis olla ning kolisin siia.Siis põrkasin Davidiga kokku. Ime ,et ma ei minestanud. Vabandasin ning läksin kiiruga parki. Pargis hakkasin nutma ja ei pannud tähelegi,et ta minu kõrvale istus. Algul tundus ta isekas ,kuid siis hakkas jutt sujuma .Siis sain teada ,et ta on Eestis sündinud ja ,et ta ei tea oma päris ema. Siis meenus mulle ,et Dannyl ei olnud isa ning ,siis ma küsisin ta sünnipäeva ja vanust ning olin üsna veendunud ,et ta on Danieli kaksikvend. Hommikul palusin sõbrannal teie telefoni number hankida ning praegu ma juba helistangi ju."
"Ja miks te mulle endast räägite ,Natalie?"päris mees peale mu monoloogi.
"Sest mul on teile midagi öelda ,mis teile ilmselt korda läheb."
"Ja see oleks?"
"Te saate vanaisaks,"laususin.
#5
"Mida?Ma olen alles 37!" ehmus mu 'äi'.
"Kas te ei rõõmustagi?"pärisin hirmunult.
"Ei ,otse vastupidi. Ma olen üsna rõõmus."
"Oeh, siis on ju tore!" laususin . Siis sattus mu pilk kellale ning avastasin ,et olime pool tundi jutustanud.Jätsin 'vanaisaga' hüvasti ning jäin magama.
*
"Jackie ,if you only knew..,"kuulsin kedagi pomisemas.
Ma ei julgenud silmi avada ning lesisin edasi.Siis tuli mul mõte teeselda ,et ma näen halba und. Kõigepealt kallutasin pea paremale ,siis vasakule. Sonisin "Ei!Ei!Ei!" ning lõpuks 'ärkasin' "Ei!"-d karjudes.
"Tšš! It was just a nightmare. Everything's OK," lausus Dave mulle ning kallistas mind.
"Thank you for being here!" tänasin noormeest ning kallistasin vastu. Kui me olime kallistuse lõpetanud ,vaatas ta mulle sügavale silma. Mulle tundus ,et ma upun. Davidi silmad ja olemus ei sarnanenud üldse Dannyga.Dave silmad olid veelgi soojemad ,kui mitte pruunimad ,kui Dannyl. Olin taas armumas.Sulgesin just silmad ,kui Dave telefon felises. Ta pilk muutus vabandavaks ja ta vastas telefonile :"Hello!...What?...Where?...I'll be right there."
"What happened?" pärisin.
"My dad ,he's in the hospital. He's in this hospital and on operation ,"lausus ta.
"I'm sorry. May I come see him after his operation?"
"Why?"
"I need to see him."
"Why?"
"I'll tell you later or your dad will. I can't say nothing right now. Sorry," vabandasin.
"But how do you even know him?"
"All I can say isthat I spoke on the phone with him today.And the story involves you,me ,your dad and four other people."
"I wanna know," lausus ta aeglaselt.
"Not yet.You have to wait. You'll find it out sooner or later."
"Are you pissing me off?"küsis ta.
"No. But it's better to be pissed off ,than pissed on.So let's change the issue."
"What are wo going to talk about?"
"You and me," laususin otsustavalt.
"What about us?"
"I want you to be honest with me. Do you like me?"
"Ofcourse."
"As a girl ,not a friend?"
"Umm... yes,"lausus ta punastades.Aww ,nii armas.Ta suunas oma pilgu alla.
"The thing is, I like you too ,as a boy." Jälgisin ta reaktsiooni. Ta tõstis pea ning vaatas mulle tähendusrikkalt otsa.
"Would you be my girlfriend?"küsis ta.
"You don't care that I'm having a baby with someone else?"küsisin.
"It's your baby and I'll take care of him or her like the father of the baby would have."
"Then yes ,I'll be your girlfriend," laususin naeratades. Ta tõusis toolilt ,haaras mu käest ning istus voodi äärele. Seejärel lähenes ta mulle veeldi ,kuni me näod kokku puutusid. Järgmisel hetkel tundsin ta pehmeid huuli enda omade vastas.
*
"Kas me peaksime Davele rääkima tema kaksikvennast ,emast ja vennast?" küsisin Marje eks-mehelt ,kui too oli opist taastunud.
"Kui sa soovid ,Natalie ,võid sa seda teha. Kas sul Rayga(Danieli ja Davidi vanem vend) kontakti on?" küsis Rasmus (nende isa).
"Jah,mul on ta msn.Missiis?"
"Ma mõtlesin ,et talle võiks ka rääkida.Saad hakkama?"
"Jah ,ikka,"vastasin noogutades.
"Tore."
"On jah ning ma hakkan nüüd liikuma." Kuna olin ratastoolis ,keerasin end teistpidi ja hakkasin ukse poole veerema.
"Olgu. Nägemist."
"Nägemist,"vastasin Rasmusele ning lahkusin ta palatist. Nägin ukse taga Dave'i ning kutsusin ta enda palatisse.
"Is something wrong?"küsis ta.
"No.Now I may tell you the story you wanted to know yesterday. Do you still wanna know it?" küsisin igaks juhuks.
"Shoot,"käskis ta.
"After I've told you the story you might wanna take time out. I knew your mom and brothers."
"What does that mean?"
"Your mom's name was Marje and she's dead. She was avery nice woman.You had two brothers. Your oldest brother is named Ray. He's cool and careing. And ..," laususin ohates.
"And what?"
"And you had a twin brother.He was the best person I ever knew. He was loving ,careing and he had super personality. But you to are different. At least inside..."
"What was his name?"
"Daniel a.k.a Dan."
#6
"He's the father of your baby ,huh?"
"Yes ,he is,"vastasin,"Do you wanna take a break? I'll understand."
"You're my girlfriend because I'm The twinbrother of The dead boyfriend ,huh?" päris ta vihasemaks muutudes. Ta nägugi hakkas punaseks minema.
"Are you OK?" küsisin kähku.
"You didn't answer my question!"
"Easy ,easy man. Well ,you and Dan.You two are totally different.There are similar things too .You're both kind and careing.Dan changed my life. He made my day sunny.When we argued made up again in 30 seconds. But when he died... Before the accident ,the weather was rainy.Suddenly there was that f***ing car. Before he died he watched me deeply with his brown eyes and then he died. After that ,there was no sun in the rainy day. A half of me was gone.I was broken. It was like Juliet without Romeo ,Spongebob without Patrick or Bella without Edward. I couldn't stand the memories of him ,so I moved here.Then I met you. Everytime you look at me ,you look me deeply or your eyes are just more brown,"laususin ning naeratasin ,"I don't have words to discribe you. You're more than a sun in my day ,that's what I know."
Lõpuks sain oma monoloogi peetud ning palat oli vaikne.
"Say something please!" palusin.
***
Davidi vaatenurk
Kui Jackie (just Jackie ,sest Natalie teine nimi on Jaqluine) rääkis minu ja Danny erinevustest oli ta nii ilus.Ta oli kuidagi nii siiras.
"Ütle midagi palun!" lausus ta ning ärkasin oma mõttemaailmast. Mulle hakkab juba tunduma ,et Jackiel on mingi hüpnotiseegiv võime. Jackie on mega ilus oma karamelli tooni juuste ja pruunide rosina silmadega. Ta on keskmist kasvu ning minust umbes pea jagu lühem.
"Ah?"küsisin. Olin taaskord mõtesse vajunud.
"Kas sa tahad pausi või ei?"
"Eip.Ma ei suudaks sinust eemale hoida ja kui ma pausi tahaks ,oleks see meile mõlemale lihtsalt piin.Juhul ,kui sina tunned sama ,mis mina."
***
Natalie vaatenurk
Ma ei mõista Davidit - ühel hetkel on ta vihane ,teisel eemalolev.Samas olen õnnelik ,et sain talle kõigest rääkida.
"Yeah,"vastasin ,"So we're still together?"
"Like partners in crime."
"You are my crime,"vastasin.
"And you are mine," kinnitas ta ning suudles mind.
*
Lõpuks ometi saan oma koju ,oma voodisse magama.Kodus on kõige parem. Mulle on haigled ebameeldivaks muutumas, sest kogu ajast mis ma siin ,Ameerikas , olen olnud ,olen suurema osa ajast haiglas veetnud.
"Liz, ma olen kodus!" hüüdsin ,kui uksest sisse astusin.
"Nata ,sa oled juba kodus!" kuulsin teda trepist alla tulemas.
***
Lisette vaatenurk
Kuulsin uksepauku ning otsustasin ,et pean alla tšekkama minema ,et mis toimub.Kui olin oma toast väljunud kuulsin :"Liz ,ma olen kodus!"
Hüüdsin talle vastu paar sõna ning jätkasin oma teekonda alla .Kui nägin Natalied ,oli ta nagu muutunud.Olenemata sellest ,et arstid ütlesid ,et temaga on kõik korras ,nägi ta haiglane välja.
"On sinuga kõik korras?" küsisin.
"On küll.Miks sa küsid?" päris Nata vastu. Ta nägu oli üllatunud.
"Sa oled näost üsna valge."
"Olen nüüd albiino või?" küsis sõbranna ning hakkasin naerma ja nakatasin sellega Nataliedki.
"Tere tulemast koju!" laususin ning kallistasin Natat.
"Tore on tagasi olla," vastas ta.
***
Natalie vaatenurk
Huvitav ,miks Liz ütles ,et olen näost valge? Värske õhu mürgitus? Tegelikult täiesti võimalik...
"Noh ,Liz ,mis sa vahepeal teinud ka oled?" küsisin.
"Tead ,käisin eile klubis ju."
"Noh ,leidsid mõne kepika kuti vä?"
"Leidsin jah. Ta on nagu mega nunnu. Ma andsin take enda numbri. Ta helistas ka täna. Ma olen nagu mega häppi!" rääkis ta ,ise õnnejunnis.
"Mis ta nimi siis ka on?"
"T nimi on Christopher," vastas sõbranna.
#7
"See blondide juuste ja siniste silmadega?"
"Jah.Aga kust sina teda tead?"
"Me käime samas koolis, samal kursusel. Kas ma pole siis sulle rääkinud?"küsisin.
"Ei ole.Aga kas sa saad temaga läbi?"Kas ta laulab hästi?"hakkas ta pärima.
"Ma saan Chrissiga läbi küll ning jah ,ta laulab hästi."
"Mis sa arvad , kui kutsuks ta siia? Kutsu oma Dave ka ,"tegi Liz ettepaneku silmapilgutades.
"Davaj,"nõustusin ning läksin Davele helistama.
*
Istusime neljakesi (tegelikult viiekesi) diivanil ja vaatasime õudukat. Tegelikult ma väga ei kardagi ,aga ma vihkan ehmatavaid momente.See sai alguse siis ,kui ma olin 6 aastane ning vaatasin sõpragdega ühte õudukat.Ma istusin diivani äärel ja jõin coca-colat jääkuubikutega. Siis tuli ehmatav koht ning kukkusin nii ,et jääkülm Koka rikkus mu lemmik pluusi. Pluus oli sellepärast mu lemmik , et seal peal oli teletups Lala .Sellest ajast peale ma vihkan ehmatamisi.Kui hakkas tulema selline ,pugesin sügavale Dave kaissu ja katsin kätega kõrvad.
"Honey ,are you scared?" küsis ta.
"No ,I just hate moments like this," vastasin .Tundsin ,kuidas ta surus oma huuled mu pealaele.
"Ma arvan ,et tema on see minu Härra Õige,"mõtlesin.
*
"Hey sleepyhead!Wakey-wakey!" kuulsin.
"Yeah. yeah.. Good morning!" laususin ja keerasin teise külje. Sellest on juba mitu kuud ,kui ma viimase sissekande siia tegin.Kõht on mul nüüd igatahes suur.Täna on mu sünnipäev. Ema ja isa tulid eelmisel nädalal siia ning nad lahtkuvad järgmisel nädalal. Nad plaanivad oma vanaduspõlve New Yorgis.Ahjaa ,muide Dave kolis 2 kuud tagasi minu juurde. Ja mis kõige imelikum ,ta suhtub minu ja Danny laosesse nagu enda omasse.Me mõtleme lapsele juba nime ,sest mul on veel jäänud 2 kuud. Koolis käin edasi ,kuid mulle öeldi et võin veel juu käija ja siis pean koju jääma. Liz ja Christopher hakkasid ka käima ning on juba koos olnud 5 kuud.Nad on koos hästi armsad. Täna õhtul kell 2 pm on pidu.
*
"Happy birthday to you ,happy birthday to you... ,"laulsid nad mulle.Mul oli seljas hele lilleline kleit.
"Happy birthday ,honey!" soovis Dave mulle ning hoidis mul ümbert kinni.
"Thanks!" laususin haarates tema kätest ,mis asetsesid mu kõhul. Tundsin ,kuidas laps põtkis ning , kuidas mu suu naerule venis.
"Our lil' guy wants to play. He's gonna be a soccer player," ennustas Dave.
"You think?"
"Yeah."
"Hey lovebirds! Come and sit with us!"kutsus Lisette.
"Coming!" vastasin talle ning hakkasin Dave laua poole vedama.
*
Pärast seda ,kui pidu peetud ,viis Dave mind restorani õhtusöögile.
"Happy birthday ,honey!" lausus ta klaasi tõstes. Tal oli shampus ,aga mul mahl.
"Thanks!" tänasin jälle.
"I wanna aks you something."
"Ask me anything you want. I won't bite," vastasin. Ta tõusis püsti ja tegi seda klassikalisel moel , laskudes ühele põlvele ning küsis :"Will you marry me?"
"Yes ," vastasin ning tundsin ,kuidas pisarad simla tikuvad. Dave pani sõrmuse mulle sõrme. Sõrmus oli hõbedane ning sellel oli kolm kivi.
"Let's go danceing!"
"Wait a little bit," ütlesin ning võtsin ridiküllist oma telefoni.Läksin Twitterisse ja tweetisin "OMG! I'm engaged!" Seejärel panin telefoni tagasi kotikesse ja läksin tantsima.
"What did you do?"
"I was just tweeting,"vastasin.
"Really?" küsis ta.Kui ma noogutasin ,hakkas ta naerma.Lõpuks naersin ka mina. Siis tuli aeglane lugu ning panina käed oma kihlatu keale ümber.Me lihtsalt õõdsusime muusika taktis üksteisele silma vaadates.
*See oli mu üks õnnelikumaist päevast. Käisime täna Davega ultrahelis.Selgus ,et me saame tütre.Hästi hea tunne oli vaada, kuidas tulevane isa vaatab ekraanilt oma veel sündimate lapse kujutist.Just nii ,tulevane isa ,kuna ametlikult saab ta lapse isaks. Kui me haiglast väljusime ütlesin Davele :"So much about a boy .She might become a cheerleader."
"Or she'll be a female soccer player."Ma ei jõudnud talle vastata ,kuna mu telefon helises.
"Hallo."
"Tere. Kui soovid veel oma peigmeest elusana näha ,maksa 50 000 eek'u nädala jooksul," kostus mingi imelik hääl telefonist.
"Kes te olete?Kuhu maksma?Minu peika?"
"Ära päri nii palju.Me nõuame lunaraha su peigmehe eest."
"Aga ta on ju siin samas ,minu kõrval..."
#8
"Mida?Charlie ,me oleme röövinud vale inimese vist ," lausus hääl ning kostus sahinat.
"Halloo..haloo? Kas te kuulete mind?"
"Jah.Su peika nimi on ju Daniel?" küsiti ning tundsin ,kuidas jõud mus' kaodus.Pillasin telefoni maha ning tundsin ,kuidas Dave minust kinni haaras.
"Are you OK?"küsis ta.
"I think so,"vastasin ja lisasin,"Let's just go home. I need some time for myself."
*
Istusin enda ja Dave toas voodil, sülearvuti süles.Otsisin paaniliselt Rayga kontakti. Lõpuks otsustasin talle e-maili saata. Tean ,et veits 'old-fashion' ,aga jahm.
"Tere Ray!
Mul on probleem. Ma sain täna kõne ,et Daniel on röövitud.Aga kuidas see on võimalik?Ning ma peaks ka sulle paarist asjast rääkima.Ma elan nüüd juba 7 kuud Los Angeleses.Juba alguses kohtasin ühte noormeest.Ta sarnanes meeletult Dannyga.Ta rääkis ,et tal pole ema ning mulle meenus ,et teil pole isa.Panin pildi kokku - David (too noormees) on Danieli kaksikvend ning ka sinu vend.Olen kohtunud ka teie isaga.Dave ei räägi sõnakestki eesti keeles ning nüüd olen Davega kihlatud.Kuid mulle on sulle üks uudis veel - sinust saab onu. Laps on Danny oma.Aga kas see on võimalik ,et ta on elus? Nii hästi kui mina mäletan ,suri ta minu käte vahel selle auto pärast. Aga äkki oli see lavastus?
Parimate soovidega,
Nata!"
Lisasin talle igaks juhuks ka oma aadressi.Klõpsasin 'saada' nuppu ja ülla-ülla ,kiri oligi läinud.Avastasin juba 5 minuti pärast uue kirja - Raylt. Klõpsasin sellele.
"Tere Nata!
Sain su kirja kätte.Kuule ,aga äkki viitsid Skype'i tulla?
Ray."
Ega mul muud üle ei jäänudki. Läksin skaipi ja tegin kõne talle.
"Tsau Nata-Kata!"tervitas ta mind naljatades.
"Tsau Plei-Rei!"vastasin.
"Sa tahad öelda ,et tead mu isa ja Danny kaksikvenda?"
"Jah. Su isa nimi on ju Rasmus?"
"Ma olin väike ja ei mäleta eriti."
"Nojah ,sa pidid olema neljane ,kui isa Ameerikasse kolis. Kas sa ei mäleta ,et su vanematel sündisid kaksikud?"
"Ei mäleta.Aga missugune see David on?"
"Välimuselt on ta nagu Dan ,ainult et tal on natuke pikemad juuksed ,mitte nii pikad kui su rastad .Tal on bänd. Mis on päris hea muide. Kui ma hakkaks ta olemusest enda pilgu järgi rääkima ,läheks jutt üsna imalaks."
"Ok .Aga sa kirjutasid ,et said täna kõne. Kui palju taheti?" küsis Ray.
"50 000 eeku.Algul ma ei saanud aru. Ta kordas muudkui 'sinu peigmees'. Noh kui ma kõne sain ,oli Dave mind juba naiseks palunud ,seega olin segaduses. Lõpuks ütlesin ,et ta on minu kõrval. See hääl ütles teisele ,et Charlie ,meil on vist vale inimene , noh nagu röövitud. Siis ta küsis ,et su peika nimi on ju Daniel. Siis lõpetasin kõne . Ma olin šokis,"seletasin Rayle.
"50 tonni. See vähe vähe ei ole või?"
"Loll. Ta ütles ,et Dan on nende käes. Aga Dan on ju surjud ,onju?"
"Minu teada küll," vastas Ray. Siis kuulsin ,et mu telefon hakkas helisema. Haarasin mobla ning ütlesin Rayle ,et see oli too röövel.
"Halloo,"vastasin telefonile.
"Noh ,raha koos?"
"Mis raha?" küsisin lolli mängides.
"Raha su peigmehe eest,"vastas hääl.
"Mis ta nimi on?" Hääl hakkas naerma.
"Väga naljakas. Sa ei mäleta enam Danieli. On sul tõesti nii palju peigmehi?"
"Mis see teie asi on ,kui ongi.Te väidate ,et teil on Daniel ,aga mina väidan et ei ole," laususin enesekindlalt.
"Miks te nii arvate?"
"Danny suri 7 kuud tagasi.Minu teada asub ta kalmistus mulla all. Olgu muld talle kerge!"
"Ei ole ta midagi seal,"vastas hääl mulle.
"Aga tõestage ,et ta on elus!"
"Ma võin telefoni ka tema kõrva äärde panna ja teibi suult tõmmata. Mul on täna hea tuju. Küll oleks halb lugu ,kui mul oleks halb tuju."
"Kas te annate meile 5 minutit?"pärisin.
"Olgu,"oli kosta karjeta ning vandumist,"halloo?"
"Nata ,see olen mina Dan."
"Kuidas sa elus oled?Miks?"
"See oli lavastus. Need tüübid olid mul jälil."
"Mis tüübid?Kas sa üldse kujutad ette ,mida mina tundsin, ah?"
"Need samad ,kelle käes ma olen.Ja ei ,ma ei kujuta ette mida sina tundsid."
"Perse.Ma võin su lunaraha maksta ,kuid sind ma ei taha enam kunagi näha. Küll on tore ,et ma olen edasi liikunud," ütlesin ning mõistsin ,et sain suu õigel ajal kinni.
#9
"Sul on keegi teine?Kes on siis see õnnelik?" küsis ta.
"Parem versioon sinust," vastasin.
"Möh?"
"Sa ei peagi aru saama ,sest sa surid minu jaoks tol ööl maanteel ning lõplikult surid sa ,kui sa ütlesid ,et see kõik oli lavastus. Ma ei saa aru ,kuidas ma sain sinuga veel 3 aastat koos olla. Sa oled tõbras!" sõimasin teda.
"Nata,ära räägi nii. Ma ju armastan sind!"
"Peale selle ,et sa oled tõbras oled sa veel skiso ka . Anna telefon sellele tüübile tagasi!"
"Noh ,nukuke, teile oli väike tülike või?"
"Esiteks ma pole Sulle nukuke ja teiseks see ei olnud väike tüli. Kolmandaks ma võiks teile 10 000 veel peale maksta ,et te ta Eestis hoiaksite,"pakkusin.
"Oi-oi. Nukuke teeb pakkumisi.Ja see on kõik?"
"Jah. Kuhu ma raha kandma pean?"
"Kanna Danieli arvele."
"Olgu , ma kannan selle ülehomseks," ütlesin.
"Kokkulepitud. Head aega."
"Head aega,"vastasin.
*
Hommikul ärkasin peavaluga.Kompisin käega teist voodi poolt ning veendusin ,et olin üksi.Tõusin ,vahetasin öösärgi koduste dresside vastu ja läksin alla.
"Good mornin'!"tervitasin Lizi ja Dave'i.Ema ja isa lahkusid eile.
"Morning!"vastas Liz.
"Hey sleepyhead!"tervitas ka Dave mind.Ta kutsus mind alati nii. See oli omamoodi armas.
"Liz,kuule.Ray ütles ,et ta tuleb järgmisel nädalal siia."
"Päriselt?"
"Oojaa.Polegi teda ammu näinud."
"Ega pole jah,"nõustus sõbranna.
"What are you talking about?" küsis Dave.
"That'll be a suprise.I think you'll like it ,hun."
"Another secret?Why don't you tell me?"
"If you're patient ,you'll live longer,"vastasin külmlapist mahla võttes ja lauale asetades.
"I hate when you do like this,"lausus ta magusat ning haaras mul ümbert kinni.Seejärel suudles ta mind põsele.
"My lovebear loves to bear hug me,"ütlesin Lizile.Me hakkasime kolmekesi naerma.
***
Lizi vaatenurk
Aww, nad on nii armsad koos.Nad on justkui kokku loodud.Nata on Davidiga koos armsam kui Dannyga. Nad on nii armsad ,et ajavad mu nunnu meetri põhja.Ma pean tunnistama ,et olen vist kade.Ei tea ,kas me oleme Crissiga ka nii armsad?Oi ,ma pidin ju täna Crissiga kinno minema. Kuidas ma võisin küll unustada?
***
Natalie vaatenurk
Me naersime ja järsku Liz muutus kentsakaks.Seejärel ta 'soristas' ja jooksis teise tuppa.
"What happend?" küsis Dave.
"I don't know,"vastasin õlgu kehitades.Siis läksime käsikäes elutuppa ning hakkasime mingit komöödiat vaatama.
*
Ma armastan ajukartuleid.Liz oli täna otsustanud ahjukartuleid teha.Ja neid teeb ta superhästi.Viib lausa keele alla.Tegelikult tegin selle sissekande ,kuna homme tuleb Ray.Ma tahaks teda juba näha.Seda samapalju ,kui näha Dave nägu ,kui ta oma venda kohtab.
*
Tammun jalalt jalale Rayd lennujaamas oodates.Lõpuks oli teda ka rahva summa seest eristada.Niipea kui ta mind märkas ,võttis ta sihi minu suunas.
"Tsau!"tervitasin teda.
"Tsau!"tervitas Ray mind vastu ja kallistas mind.
"Kuidas sul läheb?"küsisin.
"Hästi.Ma vaatan ,et sa oled vahepeal tublisti paisunud."
"Juhtus nii."
"Kaua veel?"uuris 'onu'.
"Umbes kuu."
"Poiss või tüdruk?"
"Tüdruk,"vastasin ning avasin auto ukse.See oli Crissi auto ,mille Liz mulle orgunnis.Criss ise oli roolis.
"Hey Criss.This is Ray,Ray see on Christopher,"tutvustasin neid kähku.
"Oh,you are Dave's brother ,right?"küsis Criss.
"Yes ,I am.And you are who?"
"I'm Lisette's boyfriend,"vastas ta.
"Nata,kuidas Lizil läheb?"
"Hästi.Paremini kui Eestist lahkudes."
"Oli Eestis siis nii hull või?"
"Marek jättis ta ju paar päeva enne siia tulekut maha.Nüüd on tal Criss ja ta on väga õnnelik."
*
Koju jõudes polnud Dave veel kodus.Lasksin Rayl end külaliste toas sisse seada.Veidikese aja pärast kuulsin ,et auto sõitis maja ette ning kutsusin kohe Ray alla.Välisuks avanes ja sisse astus Dave.
"Hey ,hun!"tervitasin teda ning pugesin ta embusesse.
"Who's he?"küsis ta peale kallistust.
"He's my suprise to you.He's your brother,"vastasin.
#10
"Which one?"
"His name is Ray ,this is Dan's twinbrother David,"Tutvustasin neid kähku.
"Nice to meet you," lausus Ray.
"Nice to meet you too."
*
Nädal hiljem.
Algul olid nad kohmetud ,kuid siis hakkasid nad rohkem suhtlema.Majas oli humoorikas õhkkond ning me kõik tundsime end mugavalt.Ray rääkis mida ta Eestis tegi.Tahestahtmata läks jutt üha enam Dannyle.
"Kas ta tuli koju?"küsisin.
"Kesse?"
"Su niiöelda 'surnud vend',"täpsustasin.
"Aa..ei tulnud. Missiis?"
"Lihtsalt huvitas,"vastasin.Rohkem me seda teemat ei puudutanud.
*
Veel üks nädal hiljem.
Ray otsustas siia kolida,algselt Rasmuse, oma isa juurde.Täna ,kui hakkasime poodi minema , avastasin,et mantli nööbid lähevad vaevaliselt kinni.
*
"Auch,"laususin kui tundsin valu kõhus.
"Dave!"hüüdsin.
"Yes ,hun,"hüüdis ta vastu ning hakkas vaistlikult minu suunas liikuma.
"I think it's time,"ütlesin talle ,kui ta minuni jõudis.Järgnev oli ühtlasi naljakas ja armas - ta hakkas närviliselt edasi-tagasi liikuma.
"We have to get in the car and drive to hospital," tuletasin talle meelde ning sirutasin Davidi suunas käe, et ta mind aitaks.Seda ta ka tegi.Meil olid õnneks asjad igaks-juhuks pakitud,seega haarasime need ning kihutasime autosse.Sõitsime haiglasse ja seal sätiti ming ratastooli.Mind uuriti ja öeldi ,et laps sünnib lähimate tundide jooksul.Mind viidi ühte üksik palatisse ootama. Tuhkude vahe aina vähenes ning Dave oli mulle koguaeg toeks.Ta aitas mul hingamist paika saada.Mulle tundus teatud hetkedel, et tänu talle püsin ma elus.Ma tundsin ,kui väga ma teda armastan.
*
Sündiski tütar.Kui ma ta esimest korda sülle võtsin ,kartsin ,et ta läheb katki.Me lihtsalt olime palatis kolmekesi :mina ja Dave jälgimas meie last.Tal oli põhmõtteliselt minu nägu ja Davidi silmad(õigemini Danieli).
"She's so beautiful,"lausus Dave.
"Yes ,she is.I think I love her,"ütlesin.
Dave hakkas naerma:" How can you not love her?"
"It's impossible.But I love you too."
"I love you too ,Jackie."
*
Katie Danielle sünnist on möödas 3 kuud ning varsti jõuame Davega abieluranda.Rasmus on Katiest vaimustuses .Ta ütleb ,et Katie on ta lemmik lapselaps.Loogiline ka kui Katie on ainuke lapselaps.Vähemalt 2 kuud oleme Davega oma pulmi planeerinud.Me ei taha suuri pulmi ,seega kutsume lähedasemad inimesed - pere ning paar head tuttavat.Mul on kleit isegi olemas - maani laienev seelikuosa ja pitsiga kaunistatud korsett. Valged kontsa kingad ja krooniga kroon.Me panime kuupäeva ka paika. Pulmad toimuvad 2 kuu pärast.Ka Liz abiellub: Chriss tegi talle umbes kuu aega tagasi abielu ettepaneku.Otsustasime topelt pulmad teha.Me plaanime ka mesinädalaid Hawaii'l.See saab lõbus olema.
Katie on ka jube armas.Tädi Liz kinkis talle ühe armsa kaisukaru.Danielle armastab seda jälgida.Tal on veel erinevaid kõristeid ja hääli tegevaid mänguasju.Pakun ,et varsti räägib ta juba pikad jutud maha, aga seda pudi keeles.
*
Kuu veel pulmadeni.Dinnu üritab juba roomata.Dinnu on Katie hüüdnimi ,kuid ilmselt saab tal olema teisigi.Näiteks Kat,Dani,Elle,El jne.Kusjuures Dinnuks hakkasin mina oma tütart kutsuma.Kui Dave üritab Dinnu öelda, lõpetame mina,Liz ja Ray naerukrampides nagu me oleks parimat anektooti kuulnud.
*
Täna on see kaua oodatud päev.Liz ja Chriss abiellusid juba varem ,sest ei suutnud mesinädalaid ära oodata.Seisan pruutkleidis ,loor tiaaraga peas ning vaatan end peeglist.Ma ei suuda uskuda ,kuidas mu elu on muutunud : kui ma Ameerikasse tulin ,polnud mul peale maja,Lisette ja peale paari riidehilbu midagi ,nüüd on mul tütar ,rohkem sõpru ja peagi ka abikaasa.
*
"Will you ,David,take Natalie Jacqluine to be your wife in rich and boor ,in health and sickness ,till death tells us apart?"
"I do,"vastas Dave.
"And will you ,Natalie Jaqluine, take David to be your husband in rich and boor ,in health and sickness ,till death tells us apart?"
"I do ," vastasin naeratades oma kallimale silma vaadates.
"You may kiss the pride,"ütles preester.Dave ei oodanud kaua ning surus oma pehmed huuled minu omadele. Kui suudlus lõppenud ,vaatas ta mulle kavalalt otsa ,haaras mu käe ning koos jooksime käest kinni uksest välja õnne poole.
Epiloog
*
12 aasta pärast Danielle vaatenurk.
Tulin koolist ja läksin sõpradega lemmik kohvikusse.Hõivasime koha ühes tagumises lauas ,nagu ikka.Teised seadsid end paika ja mina läksin leti juurde.Ülla-ülla ,minu isa oli seal.Kusjuures mulle tundus ,et ta on juuksuris käinud ja uued riided ostnud.
"Hay dad!What are you doing here?"küsisin kui letini jõudsin.
"Hey hun," vastas ta.Isa pole mind kunagi 'kalliks' kutsunud. Ta tundus veidi kohmetu.
"What are you doin here?"pärisin uuesti.
"I'm just ... hanging around,"vastas ta.
"Shouldn't you be at work?"
"No.I'm on my lunch break."
"Dad! What's wrong with you?It's 3:20 pm and you're having a lunch break?Are you kidding meh?"
"Umm.. you're right.I should go to work," vastas ta ning läks minema.Esitasin tellimuse ja läksin lauda tagasi sõprade juurde.
*
"Emps kuule?" Jup ,ma räägin emaga eesti keeles.
"Jah kullake?"
"Ma käisin täna kohvikus ,onju.."
"Jah?"
"Ma nägin seal kedagi."
"Mõnda kena kutti?Mis ta nimi on?" päris ema entusiastlikult.
"Ema!Kuula! Ma nägin isa.Kas ta on juuksuris käinud vä?"
"Hmm... mulle küll ei meenu.Aga miks sa küsid?"
"Noh ,tal olid lühemad juuksed.Ta oli kuidagi kohmetu ja ta ütles mulle 'sweety' asemel 'hun'. Ja üldse olid tal teistsugused riided ja kell oli 3.20 pärastlõunal ning ta ütles ,et on ..ema ,kas kõik on korras?" küsisin ,kui märkasin ,et ta on näost kaame.Kui ta mulle ei vastanud raputasin teda õlast ja kordasin oma küsimust. Ta väljus justkui oma mullist ning küsis :"Ah?"
"Kas sinuga on kõik okei?"küsisin kolmandat korda.
"Ee..ei ..see tähendab jah ,on küll,"vastas ta närviliselt.Seejärel tõusis ta diivanilt ,millel oli ta ennist istunud ja hakkas ukse poole sammuma.
"Kullake, ma tulen varsti tagasi. Ära lase kedagi uksest sisse,kui see mina pole.Ma lasen kolm lühikest ,kolm pikka ja kolm lühikest uksekella. Selge?" küsis ta.
"Jah ,emps.Aga milleks?"
"Küll sa hiljem teada saad.Aga seni käitu nii nagu ma palusin," ütles ta minuni sammudes ja seejärel lauale musi andes.
"Tsau," ütlesin ning läinud ta oligi.Keerasin ukse lukku.Issand ,kas ta läheb nüüd isa juurde?Kas isa petab teda?Mis nüüd saab?
***
Natalie vaatenurk
Istusin autosse ja sõitsin Ray juurde. Tal on nüüd naine ja kaks imearmast last.Mina ja dave polnud kahjuks veel last saanud.Jõudnud Ray ukse taha ,koputasin meeleheitlikult uksele.
"Calm down!I'm coming!"kuulsin vastust.Kümne sekundi pärast avanes uks ,uksel seisis Ray. Ta vaatas mind üllatunult.
"Kas midagi on juhtunud?"küsis ta.
"Jah .Kas ma võiksin sisse tulla?"
"Ikka,"ta laskis mu sisse ning istusime elutoa diivanile,"Räägi mis juhtus?"
"Dinnu nägi kohvikus ühte meest," ütlesin.
"Ja siis ?"
"See mees oli Daniel."
"Pea vastu, kallis.Ära jäta mind üksi,"palusin sind ,ise meeleheitlikult nuttes," ma ei suuda ilma sinuta.Ära anna alla." Seal sa lebasid .Asvaldil.Kiirabi oli teel .Su pea mu süles ja käsi minu oma hoidmas. Sa olid verine ja šokis. Sa vaatasid mulle otsa oma pruunide silmadega ja tahtsid nagu midagi öelda ,kuid siis su silmad klaasistusid. Järgmine hetk oli kõik must .
*
Tänaseks on sellest möödas vaid nädal.Üleeile olid matused,sinu matused. Elu on karm.Kuid elu ei saa seisma jääda."Haavade valusast poeesiast saab kord armide tüütu proosa," vähemalt on selline ütlus olemas ,mõttetera. Ma ei tea mida teha. Äkki peaks ainult endale elama ,sest elu on lühike ja kui seda elada kellegi teise jaoks ,läheb elu raisku .Just! Nii ma teen.
*
Otsustasin otsida endale uue korteri ,täiesti uues kohas. Käisin täna veel oma viimaseid asju Tema juurest toomas. Tema vend oli kodus ning kui ma Tema tuppa läksin ,üritasin mitte nutma hakata ,kuid ma ei saanud hakkama. Võtsin endale ka tema pusa - mälestuseks. Muide, minu nimi on Natalie-Jaqluine .Natalie sain emalt ja Jaqluine isalt. Olen 17 ja elan nüüd täiesti üksi. Üritan uues kohas kõike otsast alata . Haarasin maakaardi ja sulgesin silmad ,et valida suvaline koht ,kuhu minna. Panin näpu suvalisse kohta.Avasin silmad ning nägin et mu näpp on Ameerika kohal.Seejärel kirjutasin paberile osariikide nimed ning valisin sealt pimesi ühe osariigi. Selleks osutus Washingtoni osariik.
"P***e ,seal on ju vampiirid," mõtlesin Videviku saaga raamatuid meelde tuletades.Otsustasin juba Seattlesse minna ,kui silmitsesin lõuna pool asuvat Los Angelest. Seal on ju soojem .Nüüd otsustasin L.A kasuks. Nüüd on veel tarvis vanematega rääkida ,et nad mind rahaliselt aitaksid.
*
Sorry ,et pole vahepeal kirjutanud ,väga kiire oli.Rääkisin vanemataega ja nad on nõus raha laenama. Ostsin endale pileti ka .Lend on kuue päeva pärast.Peaksin hakkama vist pakkima ja korterit müüma. Otsin välja oma kohvri . Hakkasin vaikselt oma asju pakkima. Äkki peaks midagi vanemate juurde viima ? Ei tea.
*
Viis päeva veel!Ma ei suuda ära oodata ,millal siit lahkun. Uurisin ka kohta ,kus elama hakata. Leidsin ühe kena maja ning ostsin selle ära. Teatasin uudisest ka emale ja isale . Nad olid minu üle väga õnnelikud.
*
Neli päeva veel.Ma ei saa enam ,tahan niiväga siit ära. Läksin oma parima sõbranna Lisette juurde.
"Tsau Liz!"
"Tsau Nata! Kuidas läheb?"
"Nagu ikka ,sitasti .Tead ,mul on sulle uudis ka."
"Noh!"päris tütarlaps.
"Ma kolin ära."
"Kuhu siis ?Ikka Eestisse ju, eks?"
"Ei , Los Angelesse." Jälgisin sõbranna reaksiooni. Ta näost käis üle must miljon emotsiooni. Valetan ,nii palju emotsioone pole vist olemas.
"Miks?Nata,miks? Miks nii kaugele?"päris mu sõbrants pisarad silmis.
"Põhjus on selles õnnetuses ,mis Dan-iga juhtus.Ma ei suuda siin olla ,sest kõik siin meenutab mulle teda. Ma ei suuda siin jätkata ,parem lahkun enne ,kui kõik metsa keeran.Ja selle pärast lähengi kaugemale ,kuid Ameerika juhtus täitsa kogemata.Mul on elukoht olemas ,ostsin selle eile.Sa saad mulle iga kell sisse adada ,kui tahad.Ainult tule ,sa oled oodatud. Või kolid koos minuga ,sest seal ma ei tea tõesti kedagi. Mis arvad?"
"Mina?Sinuga?See oleks ju suurepärane.Mind ei hoia siin nagunii enam midagi kinni ,kui sind ei ole ..."
"Aga Marek?"pärisin.
"Ta jättis mu eile maha," ütles Lisette.Kallistasin teda ,kuna ta oli tõesti väga õnnetu.
"Millal me läheme?" päris Liz natukese aja pärast.
"Ma sain pileti . Lennuk läheb 4 päeva pärast. Võib-olla sul veab ja saad sama lennu peale?"
"Oota ma küin kohe ,kas kohti on veel ."Juba oli tal telefon käes ja näpud käbedasti numbteid valimas.Juba vastati kõnele ja natu´kese aja pärast oli kõne lõppenud.
"Mul on kahju ,aga ..."
#2
"..sa pead mind terve lennu ja elu välja kannatama!"hüüdis sõbranna ning kukkus mind kallistama.Olime õnnelikud ,et saame koos minna. Ka Lisette hakkas asju pakkima ning otsustasin koju minna.
*
Jess! Head aega emake - kodumaa! Hello Amerca! Kell 8:30 pm jõudsime uude kodusse. Kuigi kell oli suht vähe ,olime tohutult väsinud ning läksime magama. Lennukis oli suht fun. Me mängisime kaarte ,vähemalt üritasime mkuna see oli suht raske. Mei kodu on väga kena. Selel on 2 korrust .Alumisel korrusel oli köök ,elutuba ja külalistetuba .Loomulikult ka vannituba ja WC.Ülemisel korrusel oli 2 magamistuba ,rõdu ja veel üks tuba ,millele me nimetust ei osanud anda. Majal oli ka garaaž ,veranda , pööning ja kelder. Valisime omale toad ning hakkasime omi asju lahti pakkima. Kuna maja oli natuke mööbeldatud ,polnud palju probleeme. Otsustasin ,et oleks vaja poes käija. Teatasin seda ka Lizile.Kuna ta ei jaksanud tulla ,pidin üksi minema.Tänaval jalutasin suht suvalises suunas .Ma küsisin esimeselt vastu tulevalt inimeselt ,et kus on lähim pood. Ning mind suunati sinna. See ei olnudki kaugel. Ostsin süüa ning otsisin töökohta. Viimast ma paraku ei leidnud.Koju jõudes panin asjad külmkappi ning läksin netti. Otsustasin osida muusikakooli. Selle ma ka leidsin. Kodulehel sai ka ankeeti täita,mida ma ka tegin. Tundsin ,kuidas silmad kinni vajuvad ning otsustasin magama minna.
*
Ärkasin hommikuse ereda päikese valguse peale. Keerasin küll teise külje ,üritades edasi magada ,kuid see oli mõtetu.Loobusin . Läksin kööki ning haarasin külmkapist kohukese ning tervitasin ka Lisettet ,kes istus laua taga. Mulle meenus kool ning tormasin kähku netti. Poskastis oli kiri ,et mind oodatakse homme katsetele. Jooksin kiljudes alla ning hakkasin Lizi kallistama.
"Noh ,mis nüüd juhtus?"
"Ma saan võib-olla kooli!"
"Ja miks sa selle üle nii õnnelik oled?"
"Mhh. See on muusikakool. Ma lähen homme katsetele .Kui veab saan äkki lauljaks," vastasin.
"Õu mai gaad! Päriselt vä?"päris näitsik.
"Loogish ju!Ma ei teeks sellise asjaga nalja juu!"
"Nii äge! Aga kuule ,teeks midagi ," tegi Lisette ettepaneku.Otsustasime minna ümbruskonnaga tutvuma. Meie maja lähedal on meeletult kaunis park. Seal oli purskkaev ,millesse ma lausa armusin. Just kidding! Leidsime ka kaubamaja ning palju väiksemaid poode.Pärast mitmetunnist tuuritamist LA-s ,läksime koju. Kell oli 8:45 pm ning otsustasin hakata end magama sättima ,kuna mul li vaja kell 9:00 am muusika koolis olla. Ega ma kohe kell 8:45 magama ei läinud ,käisin pesus ja lugesin mingit raamatut.
*
Täna käisin lauluproovis.Neile meeldis mu hääl ning mulle öeldi ,et mul on annet. Ma laulsin Miley Cyrus'e "The Climb"-i. Mulle öeldi ka ,et nad loodavad ,et ma saan sisse ning ,et tulemused teatatakse lähima 24 tunni jooksul. Enne kui oleksin kooli uksest väljunud ,põrkasin kellegagi kokku .
"Maybe you should watch were you step!" käratati mulle. Tõstsin pilgu ,et vastata "Sorry" ,kuid ma jäin teda imetlema.Ta oli nii sarnane Tema ,Daniga. Võitlesin pisaratega ja vastasin "I'm sorry!"
Möödusin temast ning hakkasin kodu poole minema. Mu tee viis läbi pargi. Läksin purskkaevu juurde ning istusin selle äärele.Enam ei suutnud ma pisaraid tagasi hoida ja hakkasin nutma. Kuid veidi hiljem tundsin kätt õlal nind seda kuidas ma võpatasin. Vaatasin tollele tüübile otsa. See oli too poiss ,kellega ma koolis kokku põrkasin.
"You..."
"Me ,what?" päris ta .
"Nothing."
"Are you sure?Are you crying becouse of me?"
"Yes ,I'm sure and I'm not crying about you.You seem kinda selfish."
"Why?"
"Because tou think I'd cry because of you.I don't even know you."
"Oh , I forgot. I'm Dave."tutvustas end ta.
"I'm Natalie-Jaqluine.Nice to meet you!"
"Same here. Anyway ,you wanna talk about it?"küsis ta.Kahtlesin.
"Actually no. It's too painful."
"Did somebody walk out on you?"
"No ,it's worse. He died," ma hakkasin rohkem nutma. Mu pea valutas ,"I miss him so much . We lived together in Estonia. You didn't know him anyway."
"You're estonian?"küsis Dave.
"Yeah. I think I'll ever go back there ,at least now."
"Why?"
"Because everything there reminds me of him. But why does it matter if I'm estonian?"
Ta jäi vaikseks nagu ta mõtleks ,kas rääkida või mitte.
"Because.."
#3
"...I was born there.A year after I was born my dad and I moved here.That's why I can't speak Estonian," seletas ta.Ma vajusin mõttesse ,kuna mulle meenus ,et Temal oli ainult ema ning vend. Ning Dave oli Daniga kohutavalt sarnane.
"Äkki on nad kaksikud?.."
"Wakey-wakey,"lausus Dave oma kätt mu silme ees vehkides.Võpatasin ning ta puhkes naerma.
"Kuhu ma jäingi? Ahjaa .. kaksikud?"
"Umm... When were you born?" küsisin otse.
"July 26th.Why?" Ei ole võimalik. Ta on Dan'iga samal päeval sündinud.
"And you're 18 ,right?" täpsustasin.
"Yes ...but why?
"Ei ole võimalik,"laususin.
"What?I can't understand you."
"Nothing... I think I should go," laususin püsti tõustes. Ilmselt olid mu silmad veel punased ,kuid siiski veel punased.
"What happened? Your face turned white . Are you OK?" küsis ta .Üritasin noogutada ja naeratada ,kuid kõik kadus...
*
Ärkan.
"Hey Liz ,she's up,"kuulsin madalat häält lausumas. Pigistasin silmi kinni.
"Musi?"küsisin silmi avama hakates ,"Mida fakki?Kus ma olen?"
"Nata , sa kukkusid pargis kokku. Sinu õnneks oli Dave seal. Kus sa tead ka millega sa hakkama oled saanud?" päris Lisette.
"Ei tea ma mitte midagi."
"Esiteks on Dave täiesti Danny koopia ja teiseks sa saad Dannylt lapse,"mulises Liz.
"What The F**k?Mina?Rase?Ei ole võimalik. Miks see kõik just minuga juhtub?Miks?" pärisin nutma puhkedes.
"Why she's crying?"küsis Dave.
"Hormons,"vastas Lisette.
"Loll!" Lisette hakkas naerma.Naer muutis mu tuju paremaks ning kraanid läksid kinni. Dave vaatas meid kui idioote.
"Liz, rahune,"palusin sõbrannat. Liz rahunes veidi ,kuid päris vait ta ka ei jäänud.
"Lisette, tead "meie" koopia ei ole lihtsalt koopia ,vaid ta on Danny kaksikvend. Nad on samal päeval sündinud . Dannyl polnud isa ja tal pole ema .Kõik klapib ,"jutustasin Lisettele.
"Õu ... mai ... gaad! Õu mai gaad!Se ei ole võimalik! Ja kumbki ei teadnud sellest?" küsis ta.
"Ma arvan küll. Kas me peaksime sellest talle ka rääkima?" küsisin Davele vihjates.
"Ma arvan ,et mitte praegu," vastas Liz.
"What are you two talkin' about?" päris Dave.
"Nothing interesting ,"vastas mu parim sõbranna.
"It didn't seem like 'nothing interesting' to me . You talked about some guy named Dan.What about him?Who's he?" päris noormees.
"He's my dead boyfriend,"laususin ohates.
"I'm sorry.But what about him?"
"I'm pregnant with his baby and I'm kinda happy.OMG! How long have I been here?"
"Umm... 4 hours. So what?"
"Liz, has someone called me?"
"Nope. Why?"
"I just wanna know if I got into that school or not. I totally forgot. What an idiot,"pomisesin.
"You got in ,"ütles Dave.
"Yay!..But..But how do you know that?"
"My mother works there."
"Your mom? I thought you didn't know her?"
"Well ,she's my stepmom. My dad remarried."
"Oh."
*
Avan taaskordselt silmad.Olen oma uues kodus ,oma voodis. Sain õhtul haiglast koju. Kuna täna on puhkepäev ,ei pea kooli minema. Vaatasin telefoni kella ning avastasin ,et kell oli juba 10:12 am. Tõusin ning seadsin sammud alla ,kust leidsin eest Lisette.Otsustasime minna mööblipoodi. Ostsime diivani ja laua. Saime need üsna varsti ka oma kohtadele . Transamehed panid need kohele ,mitte mina ja Liz .Päev möödus logeledes.
*
Esimest päeva koolis. Tutvusin nii paljude inimestega. Näiteks Cathy,Lily,Cristopher ,Jane jne. Kõik olid meeletult toredad inimesed.Meile räägiti ka ,et esimese semestri lõpus pidavat olema lauluvõistlus. Koju minnes mõtlesin mida laulda.Äkki laulaks eesti keeles?See oleks põnev ja salapärane. Peagi jõudsin otsusele ,et laulan Paramore-Pressure.Olin vist nii mõttes ,et ei pannud tägele ,kui auto minu poole kihutas. Kõik toimus nii kähku. Ma ei saanudki aru ,kui ma juba pikali olin. Pildi viskas mul ka tasku...
*
Ärgates oli kõik jälle hele ning vali heli undas kuskil kõrva ääres.Vaatasin uimaselt ringi ja tuvastasin oma asukoha - kiirabiauto.
"What happened?"pärisin end zombiena tundes.
"You got hit by a car."
"Why am I so sleepy?"
"You've lost blood,"vastas naine kiirabi vormis.
"OMG! My baby! Is everything OK?" küsisin närvitsedes, kui mulle meenus ,et olen rase ,vähemalt pidin olema.
"We can't say nothing yet. So you're pregnant?"
"So the doctors said on Saturday,"vastasin. Järsku tundsin tugevat valu ja ma minestasin.
#4
*
Ärkasin palatis.Kanüül oli käekülge aheldatud.Uks avanes ning sisse atus Lisette koos lille kimbuga.
"Hei!"tervitasin teda.
"Tervist sullegi,"vastas ta,"Ma arvasin ,et siin oleks natuke värvi vaja ,seega tõin lilli."
"Tänan. Kuule, millal ma välja saan?"
"Kolme päeva pärast võibolla hiljem.Sa pead end hoidma."
"OMG!Ma täiesti unustasin juba. Kuidas lapsega on?"
"Sul,sorry,teil vedas .Äärepealt oleksid sa ta kaotanud.Sa pead end hoidma ,kui tahad last saada. Võibolla määratakse sulle voodi-režiim."
"Thank god ,et ma Danny last ei kaotanud. Ta on ainuke ,kes mul Temast on jäänud."
"Ei ,Nata ,Dave on kaa ju veel," tuletas Liz meelde.
"Ma ei kujuta ette ,mis siis saab kui Dave saab teada ,et olen tema surnud vennast rase. Noh ,kui ta üldse teada saab ,et Dan oli ta vend."
"Kõige pealt peaksid sa otsima nende isa üles ja kinnitama ,et kõik on nii nagu arvame."
"Aga kuidas?" pärisin.
"Danny ema pole enam ,temalt ei saa küsida. Jääb üle vaid Dave."
"Õigus."
"Ma võiks seda ise küsida Davelt ,kes on ta isa ja orgunnida ta numbri,"pakkus sõbranna.
"OK. Aga hakka liikuma,"kamandasin itsitades.
"Davaj,"vastas sõbrants ja läinud ta oligi.
*
Palati uks avanes ning sisenes Dave.
"Hey! How are you?"
"Hi! Fine and you?"
"OK." Dave oli jõudnud end voodi kõrvale istuda ,kui sisse tormas Liz.
"Jou Nata. Ma sain ta numbri ,ilma... Hey Dave!"tervitas ta Dave kui märkas teda.
"Hey Liz!"
"Huh, Dave ,I didn't know you were here!" lausus sõbranna natuke närviliselt.
"And I didn't know you were supposed to come here. Should I leave?" päris noormees.
"Nope," laususime Lisettega üheaegselt.
"Kas ta on eestlane?"küsisin kähku .
"Kes?"
"Ta isa ,loll,"täpsustasin.
"Aa, muidugi on."
"Thank god. See on hea!"kiitsin ,"So ,Dave, did you want to say or tell something?"
"No ,I wanted to see you,"vastas ta.
"Aww ,so cute," ütles Liz.
"Lisette ,could you leave and come back later? See oleks tore ,eks?" palusin Lizi.
"Umm....fine."Seejärel ta lahkus.
"Dave , I wanna know more about you," laususin peale väikest pausi.
"What do you wanna know about?"
"Your hobbies, favorites, music and more..."
"I play baseball .I've got a band. Umm... favorites... I don't know .But I listen to rock music. Is it all you wanted to know?"
"Ummm... I guess so."
Me vestlesime natuke ja ta läks ära. Liz tuli tagasi palatisse ning teatas ,et leidis Dave ja Danny isa numbri ilma Dave abita. Ta võttis kotist telefoni ja ulatas selle mulle peale numbri sisse toksimist. Vajutusin kõne nuppu ja jäin ootama.
"Hallo," kostis vastus.
"Tere ,kas ma räägin Dave isaga?"
"Jah. Ja kes teie olete ning kuidas te eesti keeles räägite?"
"Ma olen Natalie-Jaqluine ,lühidalt Natalie ja ma olen eestlane. Mul on teile küsimus."
"Mis küsimus?"
"Vaadake ,te elasite oma endise naisega Eestis. Teil olid ju kaksikud ,kas pole - David ja Daniel?"
Telefonis jäi vaikseks.
"K-ku-kuidas te seda teate ,Natalie?"
"Kas te teadsite ,et Danny ema on surnud?"
"Misasja? Marje on surnud?"
"Kas te teadsite ,et ka Dan on surnud?"küsisin ning tundsin ,kuidas pisarad silma tikkusid.
"Mu poeg on surnud? Kuidas te seda kõike teate?"
"Ma olin 3 aastat enne Danny surma tema tüdruk.Peale Danny surma ei suutnud ma enam Eestis olla ning kolisin siia.Siis põrkasin Davidiga kokku. Ime ,et ma ei minestanud. Vabandasin ning läksin kiiruga parki. Pargis hakkasin nutma ja ei pannud tähelegi,et ta minu kõrvale istus. Algul tundus ta isekas ,kuid siis hakkas jutt sujuma .Siis sain teada ,et ta on Eestis sündinud ja ,et ta ei tea oma päris ema. Siis meenus mulle ,et Dannyl ei olnud isa ning ,siis ma küsisin ta sünnipäeva ja vanust ning olin üsna veendunud ,et ta on Danieli kaksikvend. Hommikul palusin sõbrannal teie telefoni number hankida ning praegu ma juba helistangi ju."
"Ja miks te mulle endast räägite ,Natalie?"päris mees peale mu monoloogi.
"Sest mul on teile midagi öelda ,mis teile ilmselt korda läheb."
"Ja see oleks?"
"Te saate vanaisaks,"laususin.
#5
"Mida?Ma olen alles 37!" ehmus mu 'äi'.
"Kas te ei rõõmustagi?"pärisin hirmunult.
"Ei ,otse vastupidi. Ma olen üsna rõõmus."
"Oeh, siis on ju tore!" laususin . Siis sattus mu pilk kellale ning avastasin ,et olime pool tundi jutustanud.Jätsin 'vanaisaga' hüvasti ning jäin magama.
*
"Jackie ,if you only knew..,"kuulsin kedagi pomisemas.
Ma ei julgenud silmi avada ning lesisin edasi.Siis tuli mul mõte teeselda ,et ma näen halba und. Kõigepealt kallutasin pea paremale ,siis vasakule. Sonisin "Ei!Ei!Ei!" ning lõpuks 'ärkasin' "Ei!"-d karjudes.
"Tšš! It was just a nightmare. Everything's OK," lausus Dave mulle ning kallistas mind.
"Thank you for being here!" tänasin noormeest ning kallistasin vastu. Kui me olime kallistuse lõpetanud ,vaatas ta mulle sügavale silma. Mulle tundus ,et ma upun. Davidi silmad ja olemus ei sarnanenud üldse Dannyga.Dave silmad olid veelgi soojemad ,kui mitte pruunimad ,kui Dannyl. Olin taas armumas.Sulgesin just silmad ,kui Dave telefon felises. Ta pilk muutus vabandavaks ja ta vastas telefonile :"Hello!...What?...Where?...I'll be right there."
"What happened?" pärisin.
"My dad ,he's in the hospital. He's in this hospital and on operation ,"lausus ta.
"I'm sorry. May I come see him after his operation?"
"Why?"
"I need to see him."
"Why?"
"I'll tell you later or your dad will. I can't say nothing right now. Sorry," vabandasin.
"But how do you even know him?"
"All I can say isthat I spoke on the phone with him today.And the story involves you,me ,your dad and four other people."
"I wanna know," lausus ta aeglaselt.
"Not yet.You have to wait. You'll find it out sooner or later."
"Are you pissing me off?"küsis ta.
"No. But it's better to be pissed off ,than pissed on.So let's change the issue."
"What are wo going to talk about?"
"You and me," laususin otsustavalt.
"What about us?"
"I want you to be honest with me. Do you like me?"
"Ofcourse."
"As a girl ,not a friend?"
"Umm... yes,"lausus ta punastades.Aww ,nii armas.Ta suunas oma pilgu alla.
"The thing is, I like you too ,as a boy." Jälgisin ta reaktsiooni. Ta tõstis pea ning vaatas mulle tähendusrikkalt otsa.
"Would you be my girlfriend?"küsis ta.
"You don't care that I'm having a baby with someone else?"küsisin.
"It's your baby and I'll take care of him or her like the father of the baby would have."
"Then yes ,I'll be your girlfriend," laususin naeratades. Ta tõusis toolilt ,haaras mu käest ning istus voodi äärele. Seejärel lähenes ta mulle veeldi ,kuni me näod kokku puutusid. Järgmisel hetkel tundsin ta pehmeid huuli enda omade vastas.
*
"Kas me peaksime Davele rääkima tema kaksikvennast ,emast ja vennast?" küsisin Marje eks-mehelt ,kui too oli opist taastunud.
"Kui sa soovid ,Natalie ,võid sa seda teha. Kas sul Rayga(Danieli ja Davidi vanem vend) kontakti on?" küsis Rasmus (nende isa).
"Jah,mul on ta msn.Missiis?"
"Ma mõtlesin ,et talle võiks ka rääkida.Saad hakkama?"
"Jah ,ikka,"vastasin noogutades.
"Tore."
"On jah ning ma hakkan nüüd liikuma." Kuna olin ratastoolis ,keerasin end teistpidi ja hakkasin ukse poole veerema.
"Olgu. Nägemist."
"Nägemist,"vastasin Rasmusele ning lahkusin ta palatist. Nägin ukse taga Dave'i ning kutsusin ta enda palatisse.
"Is something wrong?"küsis ta.
"No.Now I may tell you the story you wanted to know yesterday. Do you still wanna know it?" küsisin igaks juhuks.
"Shoot,"käskis ta.
"After I've told you the story you might wanna take time out. I knew your mom and brothers."
"What does that mean?"
"Your mom's name was Marje and she's dead. She was avery nice woman.You had two brothers. Your oldest brother is named Ray. He's cool and careing. And ..," laususin ohates.
"And what?"
"And you had a twin brother.He was the best person I ever knew. He was loving ,careing and he had super personality. But you to are different. At least inside..."
"What was his name?"
"Daniel a.k.a Dan."
#6
"He's the father of your baby ,huh?"
"Yes ,he is,"vastasin,"Do you wanna take a break? I'll understand."
"You're my girlfriend because I'm The twinbrother of The dead boyfriend ,huh?" päris ta vihasemaks muutudes. Ta nägugi hakkas punaseks minema.
"Are you OK?" küsisin kähku.
"You didn't answer my question!"
"Easy ,easy man. Well ,you and Dan.You two are totally different.There are similar things too .You're both kind and careing.Dan changed my life. He made my day sunny.When we argued made up again in 30 seconds. But when he died... Before the accident ,the weather was rainy.Suddenly there was that f***ing car. Before he died he watched me deeply with his brown eyes and then he died. After that ,there was no sun in the rainy day. A half of me was gone.I was broken. It was like Juliet without Romeo ,Spongebob without Patrick or Bella without Edward. I couldn't stand the memories of him ,so I moved here.Then I met you. Everytime you look at me ,you look me deeply or your eyes are just more brown,"laususin ning naeratasin ,"I don't have words to discribe you. You're more than a sun in my day ,that's what I know."
Lõpuks sain oma monoloogi peetud ning palat oli vaikne.
"Say something please!" palusin.
***
Davidi vaatenurk
Kui Jackie (just Jackie ,sest Natalie teine nimi on Jaqluine) rääkis minu ja Danny erinevustest oli ta nii ilus.Ta oli kuidagi nii siiras.
"Ütle midagi palun!" lausus ta ning ärkasin oma mõttemaailmast. Mulle hakkab juba tunduma ,et Jackiel on mingi hüpnotiseegiv võime. Jackie on mega ilus oma karamelli tooni juuste ja pruunide rosina silmadega. Ta on keskmist kasvu ning minust umbes pea jagu lühem.
"Ah?"küsisin. Olin taaskord mõtesse vajunud.
"Kas sa tahad pausi või ei?"
"Eip.Ma ei suudaks sinust eemale hoida ja kui ma pausi tahaks ,oleks see meile mõlemale lihtsalt piin.Juhul ,kui sina tunned sama ,mis mina."
***
Natalie vaatenurk
Ma ei mõista Davidit - ühel hetkel on ta vihane ,teisel eemalolev.Samas olen õnnelik ,et sain talle kõigest rääkida.
"Yeah,"vastasin ,"So we're still together?"
"Like partners in crime."
"You are my crime,"vastasin.
"And you are mine," kinnitas ta ning suudles mind.
*
Lõpuks ometi saan oma koju ,oma voodisse magama.Kodus on kõige parem. Mulle on haigled ebameeldivaks muutumas, sest kogu ajast mis ma siin ,Ameerikas , olen olnud ,olen suurema osa ajast haiglas veetnud.
"Liz, ma olen kodus!" hüüdsin ,kui uksest sisse astusin.
"Nata ,sa oled juba kodus!" kuulsin teda trepist alla tulemas.
***
Lisette vaatenurk
Kuulsin uksepauku ning otsustasin ,et pean alla tšekkama minema ,et mis toimub.Kui olin oma toast väljunud kuulsin :"Liz ,ma olen kodus!"
Hüüdsin talle vastu paar sõna ning jätkasin oma teekonda alla .Kui nägin Natalied ,oli ta nagu muutunud.Olenemata sellest ,et arstid ütlesid ,et temaga on kõik korras ,nägi ta haiglane välja.
"On sinuga kõik korras?" küsisin.
"On küll.Miks sa küsid?" päris Nata vastu. Ta nägu oli üllatunud.
"Sa oled näost üsna valge."
"Olen nüüd albiino või?" küsis sõbranna ning hakkasin naerma ja nakatasin sellega Nataliedki.
"Tere tulemast koju!" laususin ning kallistasin Natat.
"Tore on tagasi olla," vastas ta.
***
Natalie vaatenurk
Huvitav ,miks Liz ütles ,et olen näost valge? Värske õhu mürgitus? Tegelikult täiesti võimalik...
"Noh ,Liz ,mis sa vahepeal teinud ka oled?" küsisin.
"Tead ,käisin eile klubis ju."
"Noh ,leidsid mõne kepika kuti vä?"
"Leidsin jah. Ta on nagu mega nunnu. Ma andsin take enda numbri. Ta helistas ka täna. Ma olen nagu mega häppi!" rääkis ta ,ise õnnejunnis.
"Mis ta nimi siis ka on?"
"T nimi on Christopher," vastas sõbranna.
#7
"See blondide juuste ja siniste silmadega?"
"Jah.Aga kust sina teda tead?"
"Me käime samas koolis, samal kursusel. Kas ma pole siis sulle rääkinud?"küsisin.
"Ei ole.Aga kas sa saad temaga läbi?"Kas ta laulab hästi?"hakkas ta pärima.
"Ma saan Chrissiga läbi küll ning jah ,ta laulab hästi."
"Mis sa arvad , kui kutsuks ta siia? Kutsu oma Dave ka ,"tegi Liz ettepaneku silmapilgutades.
"Davaj,"nõustusin ning läksin Davele helistama.
*
Istusime neljakesi (tegelikult viiekesi) diivanil ja vaatasime õudukat. Tegelikult ma väga ei kardagi ,aga ma vihkan ehmatavaid momente.See sai alguse siis ,kui ma olin 6 aastane ning vaatasin sõpragdega ühte õudukat.Ma istusin diivani äärel ja jõin coca-colat jääkuubikutega. Siis tuli ehmatav koht ning kukkusin nii ,et jääkülm Koka rikkus mu lemmik pluusi. Pluus oli sellepärast mu lemmik , et seal peal oli teletups Lala .Sellest ajast peale ma vihkan ehmatamisi.Kui hakkas tulema selline ,pugesin sügavale Dave kaissu ja katsin kätega kõrvad.
"Honey ,are you scared?" küsis ta.
"No ,I just hate moments like this," vastasin .Tundsin ,kuidas ta surus oma huuled mu pealaele.
"Ma arvan ,et tema on see minu Härra Õige,"mõtlesin.
*
"Hey sleepyhead!Wakey-wakey!" kuulsin.
"Yeah. yeah.. Good morning!" laususin ja keerasin teise külje. Sellest on juba mitu kuud ,kui ma viimase sissekande siia tegin.Kõht on mul nüüd igatahes suur.Täna on mu sünnipäev. Ema ja isa tulid eelmisel nädalal siia ning nad lahtkuvad järgmisel nädalal. Nad plaanivad oma vanaduspõlve New Yorgis.Ahjaa ,muide Dave kolis 2 kuud tagasi minu juurde. Ja mis kõige imelikum ,ta suhtub minu ja Danny laosesse nagu enda omasse.Me mõtleme lapsele juba nime ,sest mul on veel jäänud 2 kuud. Koolis käin edasi ,kuid mulle öeldi et võin veel juu käija ja siis pean koju jääma. Liz ja Christopher hakkasid ka käima ning on juba koos olnud 5 kuud.Nad on koos hästi armsad. Täna õhtul kell 2 pm on pidu.
*
"Happy birthday to you ,happy birthday to you... ,"laulsid nad mulle.Mul oli seljas hele lilleline kleit.
"Happy birthday ,honey!" soovis Dave mulle ning hoidis mul ümbert kinni.
"Thanks!" laususin haarates tema kätest ,mis asetsesid mu kõhul. Tundsin ,kuidas laps põtkis ning , kuidas mu suu naerule venis.
"Our lil' guy wants to play. He's gonna be a soccer player," ennustas Dave.
"You think?"
"Yeah."
"Hey lovebirds! Come and sit with us!"kutsus Lisette.
"Coming!" vastasin talle ning hakkasin Dave laua poole vedama.
*
Pärast seda ,kui pidu peetud ,viis Dave mind restorani õhtusöögile.
"Happy birthday ,honey!" lausus ta klaasi tõstes. Tal oli shampus ,aga mul mahl.
"Thanks!" tänasin jälle.
"I wanna aks you something."
"Ask me anything you want. I won't bite," vastasin. Ta tõusis püsti ja tegi seda klassikalisel moel , laskudes ühele põlvele ning küsis :"Will you marry me?"
"Yes ," vastasin ning tundsin ,kuidas pisarad simla tikuvad. Dave pani sõrmuse mulle sõrme. Sõrmus oli hõbedane ning sellel oli kolm kivi.
"Let's go danceing!"
"Wait a little bit," ütlesin ning võtsin ridiküllist oma telefoni.Läksin Twitterisse ja tweetisin "OMG! I'm engaged!" Seejärel panin telefoni tagasi kotikesse ja läksin tantsima.
"What did you do?"
"I was just tweeting,"vastasin.
"Really?" küsis ta.Kui ma noogutasin ,hakkas ta naerma.Lõpuks naersin ka mina. Siis tuli aeglane lugu ning panina käed oma kihlatu keale ümber.Me lihtsalt õõdsusime muusika taktis üksteisele silma vaadates.
*See oli mu üks õnnelikumaist päevast. Käisime täna Davega ultrahelis.Selgus ,et me saame tütre.Hästi hea tunne oli vaada, kuidas tulevane isa vaatab ekraanilt oma veel sündimate lapse kujutist.Just nii ,tulevane isa ,kuna ametlikult saab ta lapse isaks. Kui me haiglast väljusime ütlesin Davele :"So much about a boy .She might become a cheerleader."
"Or she'll be a female soccer player."Ma ei jõudnud talle vastata ,kuna mu telefon helises.
"Hallo."
"Tere. Kui soovid veel oma peigmeest elusana näha ,maksa 50 000 eek'u nädala jooksul," kostus mingi imelik hääl telefonist.
"Kes te olete?Kuhu maksma?Minu peika?"
"Ära päri nii palju.Me nõuame lunaraha su peigmehe eest."
"Aga ta on ju siin samas ,minu kõrval..."
#8
"Mida?Charlie ,me oleme röövinud vale inimese vist ," lausus hääl ning kostus sahinat.
"Halloo..haloo? Kas te kuulete mind?"
"Jah.Su peika nimi on ju Daniel?" küsiti ning tundsin ,kuidas jõud mus' kaodus.Pillasin telefoni maha ning tundsin ,kuidas Dave minust kinni haaras.
"Are you OK?"küsis ta.
"I think so,"vastasin ja lisasin,"Let's just go home. I need some time for myself."
*
Istusin enda ja Dave toas voodil, sülearvuti süles.Otsisin paaniliselt Rayga kontakti. Lõpuks otsustasin talle e-maili saata. Tean ,et veits 'old-fashion' ,aga jahm.
"Tere Ray!
Mul on probleem. Ma sain täna kõne ,et Daniel on röövitud.Aga kuidas see on võimalik?Ning ma peaks ka sulle paarist asjast rääkima.Ma elan nüüd juba 7 kuud Los Angeleses.Juba alguses kohtasin ühte noormeest.Ta sarnanes meeletult Dannyga.Ta rääkis ,et tal pole ema ning mulle meenus ,et teil pole isa.Panin pildi kokku - David (too noormees) on Danieli kaksikvend ning ka sinu vend.Olen kohtunud ka teie isaga.Dave ei räägi sõnakestki eesti keeles ning nüüd olen Davega kihlatud.Kuid mulle on sulle üks uudis veel - sinust saab onu. Laps on Danny oma.Aga kas see on võimalik ,et ta on elus? Nii hästi kui mina mäletan ,suri ta minu käte vahel selle auto pärast. Aga äkki oli see lavastus?
Parimate soovidega,
Nata!"
Lisasin talle igaks juhuks ka oma aadressi.Klõpsasin 'saada' nuppu ja ülla-ülla ,kiri oligi läinud.Avastasin juba 5 minuti pärast uue kirja - Raylt. Klõpsasin sellele.
"Tere Nata!
Sain su kirja kätte.Kuule ,aga äkki viitsid Skype'i tulla?
Ray."
Ega mul muud üle ei jäänudki. Läksin skaipi ja tegin kõne talle.
"Tsau Nata-Kata!"tervitas ta mind naljatades.
"Tsau Plei-Rei!"vastasin.
"Sa tahad öelda ,et tead mu isa ja Danny kaksikvenda?"
"Jah. Su isa nimi on ju Rasmus?"
"Ma olin väike ja ei mäleta eriti."
"Nojah ,sa pidid olema neljane ,kui isa Ameerikasse kolis. Kas sa ei mäleta ,et su vanematel sündisid kaksikud?"
"Ei mäleta.Aga missugune see David on?"
"Välimuselt on ta nagu Dan ,ainult et tal on natuke pikemad juuksed ,mitte nii pikad kui su rastad .Tal on bänd. Mis on päris hea muide. Kui ma hakkaks ta olemusest enda pilgu järgi rääkima ,läheks jutt üsna imalaks."
"Ok .Aga sa kirjutasid ,et said täna kõne. Kui palju taheti?" küsis Ray.
"50 000 eeku.Algul ma ei saanud aru. Ta kordas muudkui 'sinu peigmees'. Noh kui ma kõne sain ,oli Dave mind juba naiseks palunud ,seega olin segaduses. Lõpuks ütlesin ,et ta on minu kõrval. See hääl ütles teisele ,et Charlie ,meil on vist vale inimene , noh nagu röövitud. Siis ta küsis ,et su peika nimi on ju Daniel. Siis lõpetasin kõne . Ma olin šokis,"seletasin Rayle.
"50 tonni. See vähe vähe ei ole või?"
"Loll. Ta ütles ,et Dan on nende käes. Aga Dan on ju surjud ,onju?"
"Minu teada küll," vastas Ray. Siis kuulsin ,et mu telefon hakkas helisema. Haarasin mobla ning ütlesin Rayle ,et see oli too röövel.
"Halloo,"vastasin telefonile.
"Noh ,raha koos?"
"Mis raha?" küsisin lolli mängides.
"Raha su peigmehe eest,"vastas hääl.
"Mis ta nimi on?" Hääl hakkas naerma.
"Väga naljakas. Sa ei mäleta enam Danieli. On sul tõesti nii palju peigmehi?"
"Mis see teie asi on ,kui ongi.Te väidate ,et teil on Daniel ,aga mina väidan et ei ole," laususin enesekindlalt.
"Miks te nii arvate?"
"Danny suri 7 kuud tagasi.Minu teada asub ta kalmistus mulla all. Olgu muld talle kerge!"
"Ei ole ta midagi seal,"vastas hääl mulle.
"Aga tõestage ,et ta on elus!"
"Ma võin telefoni ka tema kõrva äärde panna ja teibi suult tõmmata. Mul on täna hea tuju. Küll oleks halb lugu ,kui mul oleks halb tuju."
"Kas te annate meile 5 minutit?"pärisin.
"Olgu,"oli kosta karjeta ning vandumist,"halloo?"
"Nata ,see olen mina Dan."
"Kuidas sa elus oled?Miks?"
"See oli lavastus. Need tüübid olid mul jälil."
"Mis tüübid?Kas sa üldse kujutad ette ,mida mina tundsin, ah?"
"Need samad ,kelle käes ma olen.Ja ei ,ma ei kujuta ette mida sina tundsid."
"Perse.Ma võin su lunaraha maksta ,kuid sind ma ei taha enam kunagi näha. Küll on tore ,et ma olen edasi liikunud," ütlesin ning mõistsin ,et sain suu õigel ajal kinni.
#9
"Sul on keegi teine?Kes on siis see õnnelik?" küsis ta.
"Parem versioon sinust," vastasin.
"Möh?"
"Sa ei peagi aru saama ,sest sa surid minu jaoks tol ööl maanteel ning lõplikult surid sa ,kui sa ütlesid ,et see kõik oli lavastus. Ma ei saa aru ,kuidas ma sain sinuga veel 3 aastat koos olla. Sa oled tõbras!" sõimasin teda.
"Nata,ära räägi nii. Ma ju armastan sind!"
"Peale selle ,et sa oled tõbras oled sa veel skiso ka . Anna telefon sellele tüübile tagasi!"
"Noh ,nukuke, teile oli väike tülike või?"
"Esiteks ma pole Sulle nukuke ja teiseks see ei olnud väike tüli. Kolmandaks ma võiks teile 10 000 veel peale maksta ,et te ta Eestis hoiaksite,"pakkusin.
"Oi-oi. Nukuke teeb pakkumisi.Ja see on kõik?"
"Jah. Kuhu ma raha kandma pean?"
"Kanna Danieli arvele."
"Olgu , ma kannan selle ülehomseks," ütlesin.
"Kokkulepitud. Head aega."
"Head aega,"vastasin.
*
Hommikul ärkasin peavaluga.Kompisin käega teist voodi poolt ning veendusin ,et olin üksi.Tõusin ,vahetasin öösärgi koduste dresside vastu ja läksin alla.
"Good mornin'!"tervitasin Lizi ja Dave'i.Ema ja isa lahkusid eile.
"Morning!"vastas Liz.
"Hey sleepyhead!"tervitas ka Dave mind.Ta kutsus mind alati nii. See oli omamoodi armas.
"Liz,kuule.Ray ütles ,et ta tuleb järgmisel nädalal siia."
"Päriselt?"
"Oojaa.Polegi teda ammu näinud."
"Ega pole jah,"nõustus sõbranna.
"What are you talking about?" küsis Dave.
"That'll be a suprise.I think you'll like it ,hun."
"Another secret?Why don't you tell me?"
"If you're patient ,you'll live longer,"vastasin külmlapist mahla võttes ja lauale asetades.
"I hate when you do like this,"lausus ta magusat ning haaras mul ümbert kinni.Seejärel suudles ta mind põsele.
"My lovebear loves to bear hug me,"ütlesin Lizile.Me hakkasime kolmekesi naerma.
***
Lizi vaatenurk
Aww, nad on nii armsad koos.Nad on justkui kokku loodud.Nata on Davidiga koos armsam kui Dannyga. Nad on nii armsad ,et ajavad mu nunnu meetri põhja.Ma pean tunnistama ,et olen vist kade.Ei tea ,kas me oleme Crissiga ka nii armsad?Oi ,ma pidin ju täna Crissiga kinno minema. Kuidas ma võisin küll unustada?
***
Natalie vaatenurk
Me naersime ja järsku Liz muutus kentsakaks.Seejärel ta 'soristas' ja jooksis teise tuppa.
"What happend?" küsis Dave.
"I don't know,"vastasin õlgu kehitades.Siis läksime käsikäes elutuppa ning hakkasime mingit komöödiat vaatama.
*
Ma armastan ajukartuleid.Liz oli täna otsustanud ahjukartuleid teha.Ja neid teeb ta superhästi.Viib lausa keele alla.Tegelikult tegin selle sissekande ,kuna homme tuleb Ray.Ma tahaks teda juba näha.Seda samapalju ,kui näha Dave nägu ,kui ta oma venda kohtab.
*
Tammun jalalt jalale Rayd lennujaamas oodates.Lõpuks oli teda ka rahva summa seest eristada.Niipea kui ta mind märkas ,võttis ta sihi minu suunas.
"Tsau!"tervitasin teda.
"Tsau!"tervitas Ray mind vastu ja kallistas mind.
"Kuidas sul läheb?"küsisin.
"Hästi.Ma vaatan ,et sa oled vahepeal tublisti paisunud."
"Juhtus nii."
"Kaua veel?"uuris 'onu'.
"Umbes kuu."
"Poiss või tüdruk?"
"Tüdruk,"vastasin ning avasin auto ukse.See oli Crissi auto ,mille Liz mulle orgunnis.Criss ise oli roolis.
"Hey Criss.This is Ray,Ray see on Christopher,"tutvustasin neid kähku.
"Oh,you are Dave's brother ,right?"küsis Criss.
"Yes ,I am.And you are who?"
"I'm Lisette's boyfriend,"vastas ta.
"Nata,kuidas Lizil läheb?"
"Hästi.Paremini kui Eestist lahkudes."
"Oli Eestis siis nii hull või?"
"Marek jättis ta ju paar päeva enne siia tulekut maha.Nüüd on tal Criss ja ta on väga õnnelik."
*
Koju jõudes polnud Dave veel kodus.Lasksin Rayl end külaliste toas sisse seada.Veidikese aja pärast kuulsin ,et auto sõitis maja ette ning kutsusin kohe Ray alla.Välisuks avanes ja sisse astus Dave.
"Hey ,hun!"tervitasin teda ning pugesin ta embusesse.
"Who's he?"küsis ta peale kallistust.
"He's my suprise to you.He's your brother,"vastasin.
#10
"Which one?"
"His name is Ray ,this is Dan's twinbrother David,"Tutvustasin neid kähku.
"Nice to meet you," lausus Ray.
"Nice to meet you too."
*
Nädal hiljem.
Algul olid nad kohmetud ,kuid siis hakkasid nad rohkem suhtlema.Majas oli humoorikas õhkkond ning me kõik tundsime end mugavalt.Ray rääkis mida ta Eestis tegi.Tahestahtmata läks jutt üha enam Dannyle.
"Kas ta tuli koju?"küsisin.
"Kesse?"
"Su niiöelda 'surnud vend',"täpsustasin.
"Aa..ei tulnud. Missiis?"
"Lihtsalt huvitas,"vastasin.Rohkem me seda teemat ei puudutanud.
*
Veel üks nädal hiljem.
Ray otsustas siia kolida,algselt Rasmuse, oma isa juurde.Täna ,kui hakkasime poodi minema , avastasin,et mantli nööbid lähevad vaevaliselt kinni.
*
"Auch,"laususin kui tundsin valu kõhus.
"Dave!"hüüdsin.
"Yes ,hun,"hüüdis ta vastu ning hakkas vaistlikult minu suunas liikuma.
"I think it's time,"ütlesin talle ,kui ta minuni jõudis.Järgnev oli ühtlasi naljakas ja armas - ta hakkas närviliselt edasi-tagasi liikuma.
"We have to get in the car and drive to hospital," tuletasin talle meelde ning sirutasin Davidi suunas käe, et ta mind aitaks.Seda ta ka tegi.Meil olid õnneks asjad igaks-juhuks pakitud,seega haarasime need ning kihutasime autosse.Sõitsime haiglasse ja seal sätiti ming ratastooli.Mind uuriti ja öeldi ,et laps sünnib lähimate tundide jooksul.Mind viidi ühte üksik palatisse ootama. Tuhkude vahe aina vähenes ning Dave oli mulle koguaeg toeks.Ta aitas mul hingamist paika saada.Mulle tundus teatud hetkedel, et tänu talle püsin ma elus.Ma tundsin ,kui väga ma teda armastan.
*
Sündiski tütar.Kui ma ta esimest korda sülle võtsin ,kartsin ,et ta läheb katki.Me lihtsalt olime palatis kolmekesi :mina ja Dave jälgimas meie last.Tal oli põhmõtteliselt minu nägu ja Davidi silmad(õigemini Danieli).
"She's so beautiful,"lausus Dave.
"Yes ,she is.I think I love her,"ütlesin.
Dave hakkas naerma:" How can you not love her?"
"It's impossible.But I love you too."
"I love you too ,Jackie."
*
Katie Danielle sünnist on möödas 3 kuud ning varsti jõuame Davega abieluranda.Rasmus on Katiest vaimustuses .Ta ütleb ,et Katie on ta lemmik lapselaps.Loogiline ka kui Katie on ainuke lapselaps.Vähemalt 2 kuud oleme Davega oma pulmi planeerinud.Me ei taha suuri pulmi ,seega kutsume lähedasemad inimesed - pere ning paar head tuttavat.Mul on kleit isegi olemas - maani laienev seelikuosa ja pitsiga kaunistatud korsett. Valged kontsa kingad ja krooniga kroon.Me panime kuupäeva ka paika. Pulmad toimuvad 2 kuu pärast.Ka Liz abiellub: Chriss tegi talle umbes kuu aega tagasi abielu ettepaneku.Otsustasime topelt pulmad teha.Me plaanime ka mesinädalaid Hawaii'l.See saab lõbus olema.
Katie on ka jube armas.Tädi Liz kinkis talle ühe armsa kaisukaru.Danielle armastab seda jälgida.Tal on veel erinevaid kõristeid ja hääli tegevaid mänguasju.Pakun ,et varsti räägib ta juba pikad jutud maha, aga seda pudi keeles.
*
Kuu veel pulmadeni.Dinnu üritab juba roomata.Dinnu on Katie hüüdnimi ,kuid ilmselt saab tal olema teisigi.Näiteks Kat,Dani,Elle,El jne.Kusjuures Dinnuks hakkasin mina oma tütart kutsuma.Kui Dave üritab Dinnu öelda, lõpetame mina,Liz ja Ray naerukrampides nagu me oleks parimat anektooti kuulnud.
*
Täna on see kaua oodatud päev.Liz ja Chriss abiellusid juba varem ,sest ei suutnud mesinädalaid ära oodata.Seisan pruutkleidis ,loor tiaaraga peas ning vaatan end peeglist.Ma ei suuda uskuda ,kuidas mu elu on muutunud : kui ma Ameerikasse tulin ,polnud mul peale maja,Lisette ja peale paari riidehilbu midagi ,nüüd on mul tütar ,rohkem sõpru ja peagi ka abikaasa.
*
"Will you ,David,take Natalie Jacqluine to be your wife in rich and boor ,in health and sickness ,till death tells us apart?"
"I do,"vastas Dave.
"And will you ,Natalie Jaqluine, take David to be your husband in rich and boor ,in health and sickness ,till death tells us apart?"
"I do ," vastasin naeratades oma kallimale silma vaadates.
"You may kiss the pride,"ütles preester.Dave ei oodanud kaua ning surus oma pehmed huuled minu omadele. Kui suudlus lõppenud ,vaatas ta mulle kavalalt otsa ,haaras mu käe ning koos jooksime käest kinni uksest välja õnne poole.
Epiloog
*
12 aasta pärast Danielle vaatenurk.
Tulin koolist ja läksin sõpradega lemmik kohvikusse.Hõivasime koha ühes tagumises lauas ,nagu ikka.Teised seadsid end paika ja mina läksin leti juurde.Ülla-ülla ,minu isa oli seal.Kusjuures mulle tundus ,et ta on juuksuris käinud ja uued riided ostnud.
"Hay dad!What are you doing here?"küsisin kui letini jõudsin.
"Hey hun," vastas ta.Isa pole mind kunagi 'kalliks' kutsunud. Ta tundus veidi kohmetu.
"What are you doin here?"pärisin uuesti.
"I'm just ... hanging around,"vastas ta.
"Shouldn't you be at work?"
"No.I'm on my lunch break."
"Dad! What's wrong with you?It's 3:20 pm and you're having a lunch break?Are you kidding meh?"
"Umm.. you're right.I should go to work," vastas ta ning läks minema.Esitasin tellimuse ja läksin lauda tagasi sõprade juurde.
*
"Emps kuule?" Jup ,ma räägin emaga eesti keeles.
"Jah kullake?"
"Ma käisin täna kohvikus ,onju.."
"Jah?"
"Ma nägin seal kedagi."
"Mõnda kena kutti?Mis ta nimi on?" päris ema entusiastlikult.
"Ema!Kuula! Ma nägin isa.Kas ta on juuksuris käinud vä?"
"Hmm... mulle küll ei meenu.Aga miks sa küsid?"
"Noh ,tal olid lühemad juuksed.Ta oli kuidagi kohmetu ja ta ütles mulle 'sweety' asemel 'hun'. Ja üldse olid tal teistsugused riided ja kell oli 3.20 pärastlõunal ning ta ütles ,et on ..ema ,kas kõik on korras?" küsisin ,kui märkasin ,et ta on näost kaame.Kui ta mulle ei vastanud raputasin teda õlast ja kordasin oma küsimust. Ta väljus justkui oma mullist ning küsis :"Ah?"
"Kas sinuga on kõik okei?"küsisin kolmandat korda.
"Ee..ei ..see tähendab jah ,on küll,"vastas ta närviliselt.Seejärel tõusis ta diivanilt ,millel oli ta ennist istunud ja hakkas ukse poole sammuma.
"Kullake, ma tulen varsti tagasi. Ära lase kedagi uksest sisse,kui see mina pole.Ma lasen kolm lühikest ,kolm pikka ja kolm lühikest uksekella. Selge?" küsis ta.
"Jah ,emps.Aga milleks?"
"Küll sa hiljem teada saad.Aga seni käitu nii nagu ma palusin," ütles ta minuni sammudes ja seejärel lauale musi andes.
"Tsau," ütlesin ning läinud ta oligi.Keerasin ukse lukku.Issand ,kas ta läheb nüüd isa juurde?Kas isa petab teda?Mis nüüd saab?
***
Natalie vaatenurk
Istusin autosse ja sõitsin Ray juurde. Tal on nüüd naine ja kaks imearmast last.Mina ja dave polnud kahjuks veel last saanud.Jõudnud Ray ukse taha ,koputasin meeleheitlikult uksele.
"Calm down!I'm coming!"kuulsin vastust.Kümne sekundi pärast avanes uks ,uksel seisis Ray. Ta vaatas mind üllatunult.
"Kas midagi on juhtunud?"küsis ta.
"Jah .Kas ma võiksin sisse tulla?"
"Ikka,"ta laskis mu sisse ning istusime elutoa diivanile,"Räägi mis juhtus?"
"Dinnu nägi kohvikus ühte meest," ütlesin.
"Ja siis ?"
"See mees oli Daniel."
Subscribe to:
Comments (Atom)